Vincent

Minu saavutused on kõnekad. Lõikasin endale täna kääridega väiksesse sõrme. Ja ikka selliselt, et veri pritsis. Oleks näpp teistpidi olnud, siis tõenäiliselt oleks jupp põrandal.

Milline ilus sügisene ilm. Tuul puhub ja värvilised lehed liuglevad mööda tänavat. Mõni tolmukübe on ka silma kihutanud, aga see ei vähenda sügise ilu. Paksude riietega õues olla ja lihtsalt vaadata toimuvat - sahistada jalgadega läbi pruunide lehtede. Mäletan, et kunagi oli mul ka taoline päeviku sissekanne (kiviajal). Pargis, sügisel, noormehega, madala kontsaga saapad (muidu oleks meesterahvas must liiga palju lühem olnud), ja lohistasime jalgu, sah-sah-sah. Nüüd muidugi on sellel kõigel teine tunne, aga mitte väärtusetum. Saab mõelda, mis on saanud sellest noormehest. Ja kas talle ka sügisel sama pilt meele tuleb.

Eila käisin Tallinna Linnateatris "Vincenti" vaatamas. Lugu rääkis Vincent van Goghi kolmest Londoni aastast. Emotsionalne mees, ratsionaalne peretütar, depressiivne perenaine ja elujaatav käsitööline (unistusega kunstnikuks saada). Ja jälle ma nägin kuidas armastus võidab maailma, muudab väärtushinnanguid, annab silmale põhjuse särada, paneb ennast teostama. Milline kõikvõimas relv? Järelikult ameeriklastel seda hetkel pole, sest on sõdinud Afganistanis kümme aastat ja lõppu ei näi tulevat.

Ma pole just suur kunstinautleja, aga van Goghi värvilised pildid mõjuvad ka minu melanhoolse mõttemaailma jaoks positiivselt ja reaalsust unustavalt. Etenduses muidugi oli närvilisi episoode, mis mu toolil nihelema panid. Õde Anna oli liiga tahumatu ja taktitundetu. Vincent liiga plahvatusohtlik. Ei osanud tema oma muret ega röömu varjata.

Perenaine Ursula Loyer mulle meeldis. Ta oli oma leinas ja kurbuses ikkagi nii loomulik. Ei osanud kirjeldada oma masenduse ja kibestumise põhjust, aga tundis, et olemas nad on. Leidis korra oma õnne. Kandis heledaid riideid ja naeratas. Ja siis kustus kõik taas. Vincent lahkus ja isegi mitte selleks, et joonistama hakta, vaid lihtsalt.

Kojusõidul mõtlesin, et näitlejad on kõikvõimsad. Nad tunnevad oma tegelaskuju häbi, tema armastust ja kurbust. Annavad seda edasi selliselt, et mina tunnen ka. Tahaks isegi aidata. Üksindus kaob, sest näen, et see mis toimub inimesega, on ka varem olemas olnud, seda suudetakse kirjeldada ja leitakse näitamisväärse olevat.

Huvitav, kas selline lugu oli Vincenti elus päriselt?

Naine ei saa vanaks seni, kuni ta armastab ja on armastatud.