Hirmsati tahan kirjutada. Kaks pöördelist sündmust on juhtunud kahe päevaga. Need on tõesõna minu elu muutvad, väärtushinnanguid kõigutavad. Tegelikult kasvas natuke mu enesehinnang. Alustan värskemast ja sellisest, mis ei sõltunud minust karvavõrra, oleks kodus istunud, oleks teised inimesed ikka oma kogemuse kätte saanud. Käisin kohalikus raamatukogus kohtumas kirjanikuga, kellest lubasin kirjutada kunagi oma presidenditöö. Ei taha küll praalida, aga olen ta teostega kursis kuni avaldatud kriitikani välja ja tema enda elulookesed ka kohusetundlikult ajalehtedest läbi lugenud. Selles suhtes ega mul täna uut infot ei tulnud, ainult kontakt oli vahetu, ei helendavat ekraani ega krabisevat paberit. Tegelikult ikka üks üllatus kerkis ka pinnale, talle nimelt meeldib film "Püha Tõnu kiusamine". Rääkige mulle kui tahes puhtast kunstist ja filmimise eripärast, aga siiski arvan, et selles vallas ma ei jõua kirjanikuhärraga ühele arvamusele. Jäägu kasvõi presitenditöö esitamata. Räägiti teatrist, raamatutest, töö tegemisest, kolleegidest. Ja jälle sain aru, kui võrratu on inimene ja milline tahtejõud sunnib meest hommikust lõunani arvuti taga oma väljamäeldud tegelasi sönadega tegutsema panemisele. Ilukirjandus siiski päästab maailma.
Meenub ühe kolleegi märkus, et raamatulugejad valitsevad telekavaatajate üle.
Ja teine veel sügavam kogemus inimesega, kellest olin loonud ülbiku kuvandi, osutus eelarvamusi lõhkuvaks. Sõitsin päälinna oma elu kolmandale ametlikule tööintervjuule. Miks ma seda tegin? Ausalt. Peale suurt (kolossaalset) solvumist ja pudelit veini saatsin oma CV kohta, kus arvasin, et jääb teiste tugevate ja sobivate elulugude raskuse varju. Aga ei, mulle helistati (vaatamata sellele, et kolmel esimesel korral ignoreerisin vöörast numbrit) ja kutsuti kohtamisele. Hiljem vestlusest selgus, et ega ta rohkem poleks minuga enam kontakti otsinud (hakkas mind ülbeks pidama), tal oli valida 57 inimese seast. Kõik see kontakt oli huvitav, tervitasime kui vanad tuttavad, noh, aga ma ju peaaegu tunnen teda, olen tegemistega kursis ja jälgin ikka igapäevaselt tema toodangut. Mulle tehti selgeks, et olen huvitav, CV on kõnekas (tegin ju selle vastavalt vajadusele ja normidele ehk siis aabiku järgi). Ma vadistasin ja vadistasin ja vadistasin. Ühesõnaga üllatavalt ei ole mul suhtlemisprobleeme ja seda mainiti ka teiselt poolelt.
Mis veel ... Mu häältemälu ei vedanud mind ka seekord alt. Telefonis mees ei tutvustanud ennast, aga ma teadsin, kellega ma räägin. Olin ju seda häält vähemalt korra kuulnud.
Sõitsin koju ja olin nii rahul, et selle sammu astusin. See õpetlikkus ja et ma oskan ennast märgatavaks teha isegi paberi peal. Kõik pole veel kadunud. Tulemus mind niiväga enam ei huvitagi.
Eduelamus on pisiasjades.
No comments:
Post a Comment