Aatomtuumapohmakad on selleks head, et süüvida kõigi oma võimaluste raames televiisorisse. Muidu oleks äkki laupäeva asjalikult õues sportides veetnud, aga nüüd sain mõne lisateadmise inimeste orjaks müümisest, maameestest, kellel pole naist, mister Anguse lõpututest seiklustest ja midagi jäi kindlasti veel nende WCs käikude ja tukastamiste vahele. Mul on tunne, et janu on neli päeva hiljemgi.
Lõppematud konverentsid on selleks head, et oma ülejäänud aega paremini hinnata. Lihtsalt ennast sealt aatomtuuma kassiahastusest välja rabeleda ja hoopis teistsuguses ringkonnas reklaamida. Loomulikult ei müü inimestele põrsast kotis ja alustan oma tutvustamist sellest, et kõige suurem joodik, keda Sa täna siin näed. Õnneks see ei ajanud kedagi naerma, muidu oleks tundnud, et mu probleemi (pohmelli) alahinnatakse.
Tööpäevad on selleks head, et saab tööd teha. Enam ei pea omaette ennast kiruma. Olen avastanud, et see kõva häälega enda siunamine on sama süvenev haigus kui võõras keel, mida meelesegaduse hetkel kõnelen. Vahepeal tundus juba, et olen korras, aga ei maksa ennast meelitada.
Töökaaslased on selleks head, et nad oskavad teha sellise komplimendi, mis sunnib korraks unustama aatomtuumapohmaka. Päriselt ka.
Oh, süümekas, oh süümekas.
No comments:
Post a Comment