Nobel

Surm kiikab mängu.
Mul on raske käik, mõtlen.
Tal lahendus käes.

...

Ennäe, istun siin
kui kaldale veetud paat.
Õnnelik olen.

Minu huvi igasuguste auhindade võitjate vastu viis sinnani, et uurisin LR ilmunud Tomas Tranströmeri "Suur on mõistatus" ja "Mälestused seiravad mind". Eriti paks teos ei olnud, pigem lahja. Lõppsõna lugedes sain aru, et mees polnudki produktiivsuse musternäidis. Haikude tähenduse üle võiks ju diskuteerida, aga arvan, et võin ikka peris rumal välja paista. Valisin kaks oma meelest kõige erinevamat välja. Peale nende jäi kummitama lause, et timukas on ohtlik, kui tal igav on.

Lood, mis ta oma lapsepõlvest oli kirjutanud, meeldisid mulle väga. Südamlikkus ja mõistmine kumas nendest. Rääkis oma õpetajatest, paanikahoogudest, kasvamisest ilma isata. Tundus, et sõjaaegses Rootsis polnud elu sugugi nii liberaalne kui ma oleks tahtnud mõelda. Õpetajad võisid õpilast tutistada, lahtise käega lüüa??? Meenus ka lugu ühest mu tuttavast rootsalasest, kes ütles, et isegi nende maal pidi ta oma vasakukäelisuse välja ravima.

Tomas Tranströmer kirjeldab põnevalt oma lapsepõlve hobisid - putukate korjamine, raamatukogus täiskasvanute raamatute lugemine (maateadusteemalised), inglaste ülistamine Teise maailmasõja valguses.

Ega ma seda luulet ikke ei mõista, aga ju see on minu rist kanda. Ja õnneks ei jaga ma Nobeli kirjanduspreemiaid. :)

"Oli üks liik südametuid täiskasvanuid, kes kogu aeg pidi juhtima tähelepanu minu veidrustele."

Ja mäel nosisid kitsed tuld?