Ebameeldiv tüüp

Ma ei ole emo. Ma ei haletse ennast. Järgnevat kirjutan kindlameelsuses ja naeratus näol. Samas on tegemist faktiga. Inimesed eriti ei armasta mind, mitte ainult see. Ma pigem isegi ei meeldi kaaskodanikele ja kui ma tunneks mõnda, siis ilmselt ei sobiks ma ka mittekodanikele. Millest see tuleb? Mulle endale meeldivad väga paljud tegelased erineval moel. Aga selles valdkonnas vist ei kehti see vorst vorsti vastu.

Eila oli vahva õhtupoolik piltide, nalja ja naeruga. Taustaks käis jalgpall, kus löödi neli väravat, mis ma kõik maha magasin. Aga iseenesest väga vaheldustpakkuv päev väga heas seltskonnas. Oh kaunis hetk, oh viibi veel!

Samas kui töisesse seltskonda tagasi maandusin, siis ei sulandunud enam teemadesse. Minu konkreetsem mõistus ei haakunud üldsuundadega ja siis kinnistus mu arvamus sellest, millega täna oma kirjutamist alustasin. Nüüd peaksin süvaanalüüsi tegema ja põhjuste maailma sukelduma. Sealt saab järeldusi teha ja kui mulle oluline oleks, et inimesed minusugusega lepivad, siis ka selliseid samme astuma. Ehk vormida ennast meeldivaks.

Aga äkki ma olen liiga tugevalt märku andnud, et ma ei taha kellegi jaoks number üks olla ja siis inimesed austavad mu arvamust ja tagumised lihtsalt unustatakse. Aga miks mul tunne, et kui seltskonda satun, siis rikun harmoonia? Isegi omas kodus ja oma kunagistes kodudes. Igal pool olen unustatud ja üleliigne. Nüüd vist tuli emo jutt.

Tegelikult oli eila hea ... Sugulased ja sõbrad.

Teekond

ÖÖsel nohuselt lõpetasin õhukese Aino Perviku raamatukese "Matlena teekond". See on mu esimene läbi loetud vanainimese raamat. Mitte loo enda poolest, vaid kirjutamislaadilt. Minajutustaja läheb üle ühelt teisele nagu ajavool. Sõnavaras imiteeritakse mulle tundmatut ajastut. Lausetes on elutõde, milleni mina pole veel jõudnud. Ja ma arvasin, et olen juba liialt vana. On veel tundeid, milleni jõuda.

Teekond mulle meeldis. Peategelase mure oli lihtne ja inimlik. Isegi pisiasjades oli tunda õrnuse hõngu. Nii oli kirjanik ümber käinud mälestusega või siis emotsiooniga, mida meenutuste katked talle jätnud olid. Elu oli selline või vähemalt tundus kirjutajale taolisena, sest jutt on usutav.

"Ei olnud seal kivide vahel tuge millestki, ei minevikust ega tulevikust, üksainumane aeg oligi ümberringi." Nii ta mõnikord on, ei aita mõnikord varasematest vigadest õpitu ega orienteeritus tulevikule, vaid hetkeolukorraga tuleb hakkama saada, lihtsalt king höörub ja minna tuleb. Ei päästa teadmine, mida eelmine kord samas situatsioonis tegin ja ei leevenda valu ka see, et kohale tuleb jõuda, nui neljaks.

"Aga Matlena oksendas hoopis oma muret välja."

Jooksev nina

Algavad tõelised töömõnud - nohu.

Kas külmetasin ennast sügisjooksul või rebestasin igapäevaseid tegevusi tehes? Mine võta kinni. Iseenesest joosta oli lahe, tulemus oli parem kui möödunud korral, aga see on tagantjärele tarkus. Sörkides tundusid aga 3 viimast kilomeetrit maratoni pikkused ja jalad suure elevandi raskused. Aga lõpuemotsioon ähmastab selle. Mu treenitus ka sellel tasemel, et lihaspinged ja -valu on vöörad. Vanus aga selline, et liigesed väetikesed ja puusanukk ja põlveke annavad märku oma olemasolust. Kas peaks hakkama sööma vastavasisulisi toidulisandeid?

Esialgu jään nohurohu juurde. Mitte et ma ilma selleta oleks viimasel ajal magada saanud. Nüüd aga päeval hingamine ka juba keerukam. Tatirätik taskus ja tuju hea. Tegelikult ongi hea. Miski nohu ei suuda mu lootusi ja soove ning tulevikunägemusi mutta tallata.

Homme hakkab vast vahva olema. Saab tarkust, suhelda täiskasvanute tasandil lapselikul moel ja äkki veel midagi toredat on ees ootamas.

Tekkis ka võistlushasart. Tahaks veel joosta aja peale.

Sõnumine

Mis on õnn? Täna leidsin vastuse. Õnn on siis, kui söögiks on maitsvad kohupiimaroad, joogiks surinatekitajad. Taustaks käib pidev huumor ja minul endal ei ole kõige sellega mitte kõige vähematki pistmist. Võib-olla nii palju, et lahmin jõuete kohaselt vadakut ja joon üle normi vedelikku. Naljal lasen ennast kaasas kanda võõrasse maailma, mis ei puutu igapäevaga kokku, vähemalt minu omaga mitte. Miks sellist elu olemas ei ole? Väga lihtsal põhjusel. Selleks, et naudingu tarbida, on vahendit vaja. Viimast saab ainult tööl käies. Samas ega töö ei välista õnne. Huumorit kindlasti mitte.

Kivirähulik vastus õnnele. Kas õnn on siis, kui töö ja hobi on samad või siis kui üldse tööl ei peaks käima. Samas ka eituses jääb sisse sõna töö. Äkki saab ennast õnnelikuks töötada? Nüüd vist sõnusin ära. On sellist värki olemas? Viimasel ajal usun, et jah.

On üks mees, kes ei seedinud rohelisi sööke (jah neid, mida me tänapäeval tervislikuks peame). Seletas valjuhäälselt, et silo on lehmadele, kellel on selle töötlemiseks rohkem magusid. Jättis alati kolmandiku ehk salati taldriku servale kuivama. Hea õnne korral mahtus see mu suurde kõhtu rasvase suupiste kõrvale. Mina kui omnivoor ja kõike suurtes kogustes. Asja juurde. Nüüd on see mees tevise tõttu sunnitud rohkem rohelist sisse ajama, kui Hitler oma taimetoidulisuse juures kunagi suutis. Ei miskit juttu silost enam. Sõnus ära????

Mäletan oma lapsepõlve kõige suuremat hirmu. Selle tõttu ärkasin öösel kangestuses, ei jaksanud hirmuhigigi põselt eemaldada. Ja nüüd on see teoks saanud, ainult vanusega on käsi tugevamaks läinud ja higi on pühitud enne rahva sekka minekut. Sõnusin ära????

Enam ei ütle midagi.

Muumid

Veel on suvi, veeeel (lugeda pikalt ja rõhutatult) on suvi. Töötemperatuur muidugi räägib millestki hoopis muust. Räägime siis kalendraalsest ajast. Õigel tärminil lõpetasin Tove Janssoni "Suveraamatu". Oli jah suvelikult soe ja eriti augustikuu öiselt mahe. Eluväärtusi hindav ja saarelik loodus. Kõik, mis ajakirjanduses teose kohta lugesin, osutus täpseks. Mis mulle eriti meeldis, et lapselaps oli väga väga arukas ja vanaema väga väga vanaema.

Nüüd siis kohustuslikud väljavõtted raamatust. Alustan vanaema arvamusest, misks põrgut olemas ei ole: "Saa aru, elu on niigi raske, milleks inimesi veel tagantärele karistada. Inimesed peavad hoopis lohutust leidma, selles on ju asja mõte." Lapselaps seletab, et miks suhtub pisikestesse loomadesse hirmu ja põlgusega: "... ma vihkan kõike, mis sureb aeglaselt! ... ma vihkan kõike, mis ei lase end aidata!"

Suveraamat pani mind ka Muumisid teise pilguga vaatama. Nende flegmaatilisus ja dialoogid said hoopis uue varjundi. Uued kogemused ikkagi panevad elu teisiti vaatama. Isegi multikad ja koomiksid ja kaisukarud saavad värske tähenduse.

Pahapaha

Tammsaare on kirjutanud, et truudus on iga suhte alus. Kodus, tööl, isegi pättusi tehes. Või just eriti siis. Mis on truudusetuse karistus? Parimal juhul kaaslaste, reedetute põlgus. Aga kui on oldud ebalojaalne, siis eetilised piirid on ületatud ja põlgus ei tee kahju, ei kaudselt ega otseselt. Seega peaks inimese loomuses olema truuduseihalus. Põhiline olek. Sõpruses tundubki see tavaline, aga töösuhetes ja isamaalisuses tundub lihtsam olla pigem kõrvaltvaataja, mitte võtta kohustusi, mitte vastutada - seega on võimalik igal hetkel mängust välja astuda. Eemaldutakse oma natuurist. Rääkida pidevalt, et sellist Eestit me ei tahtnud.

Jube on teada saada, et minu pärast on pisaraid valatud. Olen põhjustanud valu. Ma aimasin, et selline tegevus, õigemini tegevusetus võib põhjustada kummastust, aga eks teised sarnased vältimised tekitavad kogupildi. Ja ... mul on maailma piinlikum. Olen olnud truudusetu oma perekonna suhtes. Ma pole neid reetnud, kuid olen tegemata ja rääkimata jätnud. Seda aega ei saa kunagi tagasi teha. Mitte kunagi. Need kaks aasat olen lihtsalt mööda lasknud ja pean selle teadmisega elama. Milline värdjas ma ikka välja kukkusin.

OK, ma ei hakka emoks. Otsin väljapääsu, et eelkõige endaga rahu leida.

Kõik on uus septembrikuus

Õhk on värske. Noorena oli sügisel armumise lõhn. Karge ja puhas, ilma agadeta. Sügisel on ka uute riiete aroom. Sissekäimata kingade tunne. Jõudsin ringiga jälle armumiseni. Ebamugav, kuid ilus.

Ja need värvid, mis algavad pihlakatega ja lõppevad pruunide vahtralehtedega. Mulle meeldib. See on nagu tõeline algus mitte esimene jaanuar, kus jätkub see, mis eila oli.
Kuiadgi palju tunnet, liiga palju tunnet. Õhinus, olemise talumatu kergus, värskus, nurgelisus, hoolivus, ootusärevus jne. Vist oleks sõnastiku abi vaja, sest rida emotsioone on kirjeldamatud, põimunud on köie erinevad otsad. Siiski sõlm on tekkinud valgele poolele.