Totukeotuke

Jooksin oma kolmanda ametliku poolmaratoni. See oli siis naabrite juures Riias. Otsustasin, et kui järgmine kord sinna satun, siis võtan oma ilma kaasa, sest nende poolt pakutu oli põhjamaa inimese jaoks liiast (on ikka lõunanaabrid). Raske oli igat pidi. Tõenäoliselt oli treenitus nõrgapoolne, varasemad taastumise hädad ja kliima. Natuke tegin sohki ja kõndisin ka. Ju oli siis vaja südant rahustada.
Tegelikult Riias käik oli igati lahe, tagasiteel kõkutasime nagu teismelised. Ju selleks hetkeks jõudsid kõik jooksmisest vallanduvad positiivsed kemikaalid mõjuma hakata. Kusjuures, vaatamata minu villis jalgadele ja ringlevale peale, andis tagasi treeningmotivatsiooni jooksmiseks.
Sõber (ma arvan, et võin sedasi öelda) jooksis maratoni. Nii kaua, et haaknõelad, mis hoidsid numbrit särgil, läksid roostetama. Tegelikult on see rooste lugu tõsi, aga ta ikka vapper küll. Ma poleks küll näinud seda kohta, kust ma veel poole peale jookseks. Veel avastasime, et raskust peaks möötma kilomeetrites (mitte kilogrammides) ja on olemas küpsised, mida hetkel süües, saab täiskõhutunde nelja tunni pärast.
Järgmine päev selgus, et tegelikult ma ikka oskan natuke korvpalli ka. Kuigi jalad olid nagu puunukul, siis tahtsin ju ennast natuke tõestada. Peale trenni jäi hea maitse suhu.

Tuju on natuke paranenud.