Vestlesin eila ühe inimesega. Äkki ta kasutas lauses sellist väljendit nagu poolsõber. Palusin definitsiooni. Selline väljend keeras minu maailma kohe pea peale. Ta ütles, et rohkem kui tuttav, aga matkale ei läheks. Asi muutus veelgi segasemaks. Vaatasin vestluskaaslast ja mõtlesin, et ta on mu sõber. Saame nädalas paar korda kokku, matkal olen temaga käinud, oma äkilist iseloomujoont talle demonstreerinud. Aga ... et siis poolsõber. Uue teadmise taustal elan mingis kahtlases kastide maailmas. Tuttav, poolsõber, sõber. Mul on veel kasutusel kolleeg ja väljend "ma tean seda inimest" (mis minu jaoks tähendab, et ma teretan teda). Ja siis veel lisakategooriad - jõusaaliklemm, kossusõber ...
Siis mõtlesin, milliseid ohvreid toovad pärissõbrad oma sõprade nimel. Loobuvad sõbra nimel kogu oma isiklikust elust, selleks et sõber saaks nautida oma elu kuskil kaugel. Või siis olen mina poolsõber ja ei vääri tervet töde. Töde sellest, et tegelikult pole minu pakutav meeltmööda, aga taktitunne, hea kasvatus ei luba seda väljendada. Mis see siis teeb? Ma arvasin, et sõber on see, kellega saab vähemalt tema kategoorias aus olla. Kossukaaslasele ütlen, et see sööt oli küll sitt ja ei karda, et järgmine kord mind mängu ei kaasata. Aga see matka metafoor? Oleme olnud ühisel teel? See nõuab ju ausust?
Vaatasin üle oma laua noort kolleegi ja tahtsin teda ka kuskile definitsiooni alla paigutada. Kas selleks piisab sõber olemiseks, kui ta mulle meeldib ja oleme teineteise suhtes abivalmid? Või peab ikka koos sinna matkale ka minema?
Kogu see jura ja jauram pani mind jälle tundma maailma üksikumana ...
Lugesin ja tundsin torget. Olen ära teeninud ja ei ole ka. Ilmselt tuleb ikkagi selgitada mingeid teemasid, aga kuidagi ei taha koosolemise aega sellele kulutada. Ja ebamugav on ka. Oma nõrkuste tunnistamine. Sa ei ole mu poolsõber, tuttav, klemm, Sa oled mu pärissõber ja perekond.
ReplyDelete