Käisin mina eila jooksmas. Mitte palju, aga natuke ikka. Tegin oma tavapärast ringi tavapärasel ajal. Vastu tulid tavapärased jalutajad ja koju ruttajad. Ma juba teretan enamikku neist. Välja arvatud ühte noormeest, kellega olen kolm aastat "koostööd" teinud, oma meelest enam-vähem läbi saanud. Nüüd näen teda, kui jooksmas käin, söögikohtades ja ükskord isegi rongis (veider, et sellisedi asju mäletan). Aga ei piiksugi kummagi suust. Ma ei tea, et oleks kuidagi negatiivseid seikasid juhtunud seoses noormehega. Aga ei taha esimesena olla viisakas. Kunagi ammu, kui Saksamaal käisin (siis kui kõik ilus ja hea veel elas), jooksin Berliini suures ja uhkes pargis igal hommikul. Mulle tulid vastu kohalikud tervisesportlased ja kolmandal päeval juba naeratasime ja lehvitasime. Vat nii juhtub välismaal, aga mitte Eestis.
Eile helistas vanaema. Ma pole ta häält kuulnud üle kahe aasta. See on minu valus valik olnud. Telefonis oli varjatud number, aga tervitust kuuldes hakkasid pisarad voolama. Kogu minu ebaõiglane käitumine hakkas ennast tunda andma. Info, mida ta jagas, oli minu jaoks möttetu, aga see helistamise fakt iseenesest. Vanaema arvas, et viimati kohtusime 1,5 aastat tagasi. Tema andmed on ebatäpsed. Ma mäletan seda päeva, kui astusin ootamatult ruumi ja vanaisa suurest röömust toolist mööda istus (ja ta oli kaine). See fakt jääb mind tõenäoliselt kummitama kogu eluks.
Mul oli kaks mõtet.
No comments:
Post a Comment