Sisekaemus

Mõtlesin, et mida ma olen viimastel aastatel õppinud. Kogu selle keeruka eluga toimetuleksuks vajaminevat. Arvasin, et äkki on osalemine, millest olen hakanud paremini arusaama. Tähtis pole võit, vaid osavõtt. Mitte, et varem oleks esimene koht mu eesmärk, kuid tundsin pigem, et selleks, et millestki osa saada, pean ka panustama. Vastasel korral karistasin ennast eemale jäämisega. Pole mu abi vaja, järelikult pole ka mind vaja.

Minu aeglase jooksuhobi taustal tundub, et olengi nautlema hakanud kuskil massi moodustamist. Selleks tropiks olen piisavalt hea. Ilma irooniata, kusjuures. Ilma panustamata, kusjuures. Või siis mõistmine, et minu kohalolek on üks põhjus, mis asi saab toimuda. Laias laastus, mitte egotsentrism
Ja olulisim õppetund on kõige kaduvusega seotud. Ehk see kurika ja mõsilaua lugu, kus ka hea saab otsa, kuigi ootaksime, et ülbe saaks oma karistuse.

Kui hakkan enda elu üle liialt süübima, siis aitavad lühikesed romaanid ja pikad novellid. Elada viiskümmend lehekülge kellegi teise elu. Täna kasutasin selleks Doris Lessingu "Vanaemad". Pesuehtne raamat suhetest ja ühiskonnast. Ja lõpuks võiks mainida, et tunded on tähtsamad kui moraal. Aga positiivse tunde andis raamatukene, sest ta näitas, et inimsuhetes on lähedus olemas. Sõbrannade, sõprade ja armukeste vahel.
Mulle meeldis ka meeldetuletus suhtelisusest. Kui alguses naistele tekkis tunne, et neid võidakse lesbideks pidada, siis tundus asi hirmus. Hiljem, kui tekkis kahtlus, et nende päris "moraalitus" välja lekib, oli omasooihalus ok. Perspektiivimuutus.

"Ta püüdis mitte jätta endale aega mõtlemiseks. Mõtlemine, mõtisklemine, sisekaemus ei olnud talle vöörad, aga ta tundis, et need olid tema vaenlased, kes ootasid võimalust ta jalust rabada."