Abi

Suure ärevusega avastasin, et suvi hakkab otsa saama ja mul pole veel kõik plaanitu teoks tehtud. Oeh. Aga samas tahaks natuke omaette olemist ka. Ma pole nii plju suhelnud ühelgi aastaajal. Ausõna. Uued nüansid väikejutuajamises ja sügava vestluse jaoks on lisandunud uusi tegelasi. Olen kohanud ka häbematust, manipuleerimist ja egoismi. Selle kõige taustal on tänane õpetlik lugu üleliia väärtuslik.

Sõitsin raamatukokku (kodust 11 kilomeetrit) rattaga. Plaanisin kohe võtta romantilise tempo, et mitte avalikku asutusse haisema minna. Pealegi peab seal nagunii trepist kolmandale korrusele ronima, seega lisa ähkimist pole ka vaja. Sinna minek kujunes vaimusilmas ettekujutatu sarnaseks. Muidugi olid mõned kopad ees ja kasutada tuli koos ärritunud autojuhtidega sonklikuks kaevatud maanteed. Aga ka seda ma teadsin juba varakult.

Tagasi tulles oli tuul sajaga vastu. Tuhandega võiks lausa öelda. Panin klapid pähe, võtsin käigu, millega peab palju väntama, ja asusin koduteele. Umbes kolmandal kilomeetril sõitis minust mööda vanamees, kellel aastaid tõenäoliselt poole rohkem kui mul ja natuke peale ka. Tema eeliseks oli muidugi asfalt ja peened kummid. Äkki avastasin, et mees kõneleb minuga midagi, kiirelt eemaldasin klapid kõrvast ja lause lõpu järgi taastasin ta jutu sisu. Refereerin suvaliselt tsitaadina: "Ma sõidan Sust mööda, kuna parem ratas vastutuules sõitmiseks, Sa hoia mu tuulekotti." Mismõttes, kas seljatagant vaadates tundus mu jalg nii tönts olema? Vaatasin kellalt sõiduaega, olukord tundus norm. Aga olen harjunud vanemate ja targemate käske täitma, tegin nagu mult oodati. Järgmised viis kilomeetrit ei saanud ma arugi, kust tuul on. Ja kasutasingi vanamehe abi. Analüüsisin veel, et äkki ikka sain valesti aru kaaslase jutust, muusika käis, tuul vihises. Kuid siis vedaja keeras ümber: (nüüd on täpne tsitaat)"Kahjuks pean siin ära keerama. Head teed!"

Mul polegi sõnu. Ühelt poolt selline abivalmidus, kaaslase märkamine ja teisalt ma ju ikka nii tõntsilt ka oma maastikurattaga ei vändelnud. Selg higine ja puha. Tegemist oli ikkagi inimesega, keda kujutaksin ette, et peaks aitama ülekäigurajal teed ületada. Lugema poes ette peenet kirja, kuna prillid jäid maha. Ta murdis mu stereotüübi. Tema aitas mind. Mul on enda pärast häbi, aga kui nägin, et onu oli mu aitamisest õnnelik, siis pean elama kasvöi selle nimel. Ma ei võta kelleltki illusiooni, et ta vajalik on. See mees oli minu jaoks oluline. Kasvõi selleks, et ma hakkaksin teatud asjade üle mõtlema.

Headus on lahe.