Selle suve teine ühisüritus. Esimene oli Õllesummer üle saja aasta. Polnud miskit suurt muutunud, palju inimesi, õlle- ja saslõmmilõhn ja segu erinevatest muusikatest. Aga see teine ettevõtmine oli monoetendus "Isa". Paar head võrdlust, huvitav kehakeel, kuid selleks, et täiesti teemasse sisse elada, peaks vist olema mingigi seotus sisuga. Sain küll aru, mille üle naljatleti, kuid ei tekkinud oma linki. Pole seda lastesaamise lugu ikka omal nahal läbi põdenud. Ürgmehel ja minul on suurem kokkupuutepunkt. Aga usaldan naabrite naeruturtsatusi, ju see ka ikka kellegi elust maha on kirjutatud ja siis natuke võimendatud.
Vahepeal pidin korra vaikima ja kuulama, milles alumine naaber mind jälle süüdistab. Nimelt laupäeval, kui meil siin maja ees väike neiu kanalisatsiooni kaevu peaaegu kukkus, siis üldises koosolekutuhinas võeti teema üles, kuidas keegi meie korruselt viskab sodi aknast alla. Vatitupsakaid ja -padjakesi. Tundub küll minulik ettevõtmine. Eriti hirmutav oli lausejätk, et ise veel haritud inimesed. Suures mures ja teistesse teemadesse süvenemistes avastasin, et mu näopuhastusvahendid on otsas küll. Nagu oleks keegi need aknast alla visanud, või nii. Otsustasin uued osta kõige kaugemast poest ja peaaegu pimedal ajal, sest aru saadav ju miks mul neid nii palju kulub - palavatel ilmadel ja pideval vajadusel nägu värskendada ei ole siin miskit pistmist. Õnneks täna ei räägitud minust.
Lugesin läbi toreda raamatu Daniel Kehlmann "Kuulsus". Üheksa novelli, mis põimuvad lõpuks kokku üheks romaaniks ehk nagu tutvustuses on öeldud: lugu, mis on osa loost, mis on osa loost. Novellid olid üllatavalt erinevad ja samas ikkagi ühenduses. Autorit kütkestab lugude seotus ja nende tähendus. Päris elus ei pidavat paljud otsad kokku seotud saama. Tegelaste kompott oli kirju. Samas neid ühendas raamatumaailm või kirjutamine. Eriti meeldis mulle vanadaam, kes läks surema ja teades, et ta on osa teosest, vaidles autoriga ja palus, et ta ikka ellu jäetaks. Lõpuks kirjanik halastas ta peale ja muutis nooreks ka veel kauba peale. Teine lemmik oli näitleja, kellelt ta elu varastati ja isegi iseenast järgi tehes ei olnud ta iseendalik. Lõppkokkuvõttes ta polnud väga kurb, sest anaonüümsus oli parem kui kuulsus. Pidevad vihjed meie elude kohta e-kirjade, telefonide ja arvutite kaudu. Meesterahvas, kes peaaegu sai närvivapustuse, et hotellitoas polnud wifit ning tungis sisse võõrasse arvutisse, et kommenteerida uudiseid. Valus hakkas natuke. Isegi keskastmeboss mobiilifirmas elades kahte elu organiseeris seda sõnumite ja e-kirjadega. Nii vast on lihtsam valetada? Vat see on raamat, millest võiksin pikalt kirjutada, sest tema erinevad tahud mahtusid ühel või teisel moel mu maailma. Tekkisid paralleelid. Alates lennukisõidust ja lõpetades jutuajamisega lemmikkirjanikuga. Leidsin oma.
"Kes ei ole midagi näinud, jutustab meelsasti, aga neil, kes on palju näinud, ei ole äkitselt enam midagi öelda."
"Inimesed on iseenda tahtmiste ja murede kammitsais ning märkavad sellest, mis nende silme all sünnib, väga vähe."
"Väljast ja selge pilguga vaadates ei ole ükski inimene enda sarnane."
"Mis on parem: katta maapind vaibaga või panna kingad jalga?"
"Raamatute lugemine pole mingi töö."
Seda kindlasti.
No comments:
Post a Comment