Ükskord oli nii, et kutsuti kahele sünnipäevale, kohtunikuks Kuldliigale, samal ajal lapsed laulsid ja tantsisid ja veel toimus mandril nipet-näpet. Mina aga ignosin kõike seda, keerasin oma motika nulli ja sõitsin Hiiumaale puid kuuri viskama. Erilise entukaga ma seda ei teinud, kuid oli aega tegeleda mõttetööga ja lühendada eesti keeles eksiteerivaid vöörsõnu.
Eks oma võlud olid ka saareelul. Sai nautida filigraanset vaidluskunsti. Algas sellest, et kahtluse alla sai lärmakalt panna nii hommikune tere kui ka isiklikud ihuhädad. Õnneks oli selline tase, et vahekohtunikke ei vajatud ja teiste rolliks jäi ainult kuulata ning imestada. Üllatus muidugi kadus juba esimese päeva õhtuks.
Mere lained pakkusid naudingut. Maailm tundus erinev kõrgest tuletornist. Discgolf noore ja nunnu kaaslasega andis sellele mängule hoopis uue tasandi. Sain rakendada oma ainsat head omadust ja viimane koht tundus samariitlaslikum vaatamata sellele, et see lõustaraamatusse üles riputati.
See kõik oli sissejuhatus minu kõige suuremale emotsioonile. Parvlaeval Ofelia on kena lastenurk, kus pisikesed maailmakodanikud saavad klotse laduda ja muidu vaibal tatsuda. Seekord oli neid seal õige mitu. Me asetasime oma tagumikud laste vahetusse lähedusse ja asusime ebaviisaka nimetusega kaardimängu kallale. Jõmpsikatele meeldis klotse üle äre alla lükata. Vaipkatteta põrandal olid kolksud tugevad. Reageerisime sellele hüsteerilise naeruga, aga mitte kõik ruumis viibijad ei tahtnud ennast kaitsta huumoriga. Üks närviline naisterahvas kargas läti perekonna juurde ja riidles vanematega, et nende laps ei oska avalikus kohas käituda. Kuulekad naabrid kutsusid oma võsukese ära, aga blondid eesti neiud jätkasid mängu sama valjult edasi. Nõrganärviline naiskodanik tõusis püsti ja lärmas ka eesti laste emade ja isadega. See kõik ei meeldinud lätlasele ja ta läks rahulikult (kordan - väga viisakalt) küsima, et äki istuksid need, kellele lapse hääled ei meeldi, vabadele kohtadele laeva teises osas. Ja vat siit algab minu trauma. Eesti naine (piinlik) hakkas oma vigases inglise keeles ja kriiskavas hääletoonis rääkima kuidas peab lapsi kasvatama (selle kohaselt ütlen, et tal endal pole ühtegi, ta isegi pole väikesi lapsi lähemalt näinud kui too päev praamil). Ja kriiskas ja kriiskas. Siis ma lõpuks ütlesin omal moel, et see käitumine pole ka viisakas ja ta segab rohkem kaasreisijaid kui lapsed. Ai-ai, mu kaaslastel oli vast piinlik, aga saavutasin oma tahtmise. Hääled mahenesid ikka mitme pügala võrra.
Nüüd lähevad lätlased koju ja räägivad õigustatult õelaid anekdoote eestlastest. Muide ma kandsin pluusi, millel oli mu perekonnanimi suurelt ja roheliselt peale kirjutatud.
Mulle meeldivad isegi lärmakad lapsed.
No comments:
Post a Comment