Elu maal

Sümpaatia esimesest silmapilgust. Meeldimine süvenes peale väikest juttu. Ja ei kadunud ka järgmisel päeval peale sisutuid dialooge. Seda on ka varem juhtunud just üle viiekümneste meesterahvastega. Kogu see olukord tekitas mus tunde, et ei taha alt vedada, et pean andma oma suhtumises ja tulemuses parima (eelkõige suhtumises). Ma vist kandsin mingid tunded kuskile tühja kohta üle, sest iseendale ma ennast tõestama ei pea. Ma tean liigagi hästi mis mu vead on. Seega esinesin kellelegi, kes mu etteastet ei vajanud. Aga rahul olin ikkagi ise. INE: kõik, mis Sa teed, teed kõik endale!!!

Käisin Pühajärve juures jalutamas. Tegelikult oli see väike liialdus, aga korra trepist üles ja alla kõmpisin küll. Vaatasin kogu rannaäärse üle ja tuli meelde mu kümne aasta tagune pidu samas kohas. Ja tõsi ta on, kui hakkame vananema, siis tulevad meelde vanad lõhnad, tunded ja isegi mõtted. Rääkimata füüsilistest märkidest. Aga ma ei ole haige, sest kui ma unelesin vee juures, siis mõistsin, et ei taha aeg tagasi keerata ja midagi muuta. See sündmus kogu oma suures sürreaalsuses on hea just sellisena nagu ta oli. Ja hea on, et oli.

Olen kogu aja arvanud, et mu kodu on Karuperses ja siin on näha elu veidramat poolt. Eksisin täiesti. Sattusin pühapäeval Lõuna-Eesti pisikesse külakesse. Astusin sisse ka elukeskusesse - kohvik/poodi. Tellisin rotiburksi ja kohvi. Asjalik müüja asus kohe tegutsema - lõikuma, hakkima, presskannuga kohvi tegema. Parim osa toimus loomulikult poe ees laua taga. Kohalikud külamehed analüüsisid noorte vööraste kaaslastega kukeseenesaagikust, elu maal, poemüüja asjalikkust. Siis kargas müüjanna poest välja klaasi piimaga ja pakkus linlastele värsket lehmapiima. Enamik keeldus sellest vihjates nõrgele seedmisele. Ma võtsin lonksu. Pole juba seitse kuud isegi poepiima suu sisse võtnud. Kiusatus oli liiga suur keeldumiseks. Piim oli endiselt maitsev. Huvitav, kas laktoositalumatus võib ka elu jooksul kaduda, kui ta sama ootamatult võib tekkida?

Poes oli ka normaalne käimla.

Kõike eelnevat arvesse võttes tuli meelde Kivirähk, meenus aeg maal vanaema juures, sain mõnes mõttes aru, miks ma olen selline nagu olen (mitte igas). Tundsin, et kasutasin aega hästi.