Esimest korda jooksin järjest 20 kilomeetrit (lähimas tulevikus see ei kordu). Esimest korda võitsin midagi tänu arengule (tundub, et ka selle saavutuse kordamine vajub pensionipõlve). Aga mis kõige tähtsam, neljandat korda panin tolmuimeja põlema. Mitte tiku ega välgukaga, vaid tugevas töötuhinas ei märganud, et talvel voodile kogunenud tolm ei taha enam masinasse mahtuda. Esialgu andis märku veidra häälega, siis tikkus ninna ka lõhnapoiss, kuid ma ei reageerinud. Olen keeldunud oma vigadest õppimast. Näha ju on, juba neljas masin. Kui oleksin indiaanlane, siis mu keskmine nimi oleks, tolmuimejasurm. Mul pole ka viha tolmueemaldaja suhtes, meeldib isegi rohkem kui hari ja kühvel. Eks meil kõigil ole oma nõrgad kohad. Aga nii palju olen elus õppinud, et see sündmus ei pane isegi kätt värisema ega mõtet umbe jooksma. Kiire ja adekvaatne käitumine ja masin puhkama.
Peaksin kirjutama ka Jon Ronsoni raamatust "Mehed, kes jõllitavad kitsesid". Ootused olid suuremad ja algus paljulubavam. Itsitamise kohti oli, aga mida leht edasi, seda vähemaks jäi. Palju erinevaid mehenimesid ajas mu segadusse, kuna ei lugenud teost järjest. Pidevalt pidin tagasi pöörduma, et oma mälu kontrollida. Segadusse ajas ka kaanefoto, kus olid peal kuulsad näitlejad. Tegelikult mu film ootab vaatamist. Enne pean aga raamatu veel korra läbi seedima. Lühidalt jutustati jedisõdalastest, kitsede surnuks jõllitamisest, muusikaga mõjutamisest ja selle taustaks oli Iraagi sõda ja päris inimesed. Seega ei jõudnudki arusaamale - kas nali või tõsi või midagi vahepealset.
Sain huvitavaid teadmisi ja meeldetuletusi: Bucha efekt (põhjustas helikopteri õnnetusi, sest tiiviku labad varjasid päikesevalguse ning kui vilkumise sagedus jõudis inimese ajulainete piirkonda, häiris see aju võimet saata ülejäänud kehale tõest teavet); Lynndie Englandi ja Abu Ghraibi vangide lugu, Frank Olsoni enesetapu (või siis LSD abil mõrvamise lugu).
Oma saladused tuleb peita ebaõnnestumise kivi alla. Sealt ei oska keegi neid otsida.
No comments:
Post a Comment