Täna oli esimene reaalsussüst. Kohe kohe kohe, tegelikult juba eile, peab asjalikuks hakkama. Võtan siis ruttu kokku oma suve. Singer Vinger oli nagu kümme aastat tagasi. Sama hea ja mina tundsin ennast ka sama hästi kui kunagi Van Krahli aegadel. Linnu väljaheide tabas mind ühel päeval kolm korda. Loodan südamest, et see oli erinev linnuke, mitte sama, kes mind jälitas. Aga positiivselt mõeldes parem ikka kui nokaga toksima oleks tulnud. Joostes nägin allaaetud öökulli. Olin autos, kui kits alla aeti. Sain kaks uut jutukaaslast. Nägin paiku Eestimaal, mis varem olid ainult kohanimed kaardil või ajalooõpikus. Mängisin palju, ei väga palju discgolfi. Seda tuleb veel. Loodan, et areng ka mulle järgi jõuab.
Kaks korda ehmatas mind rästik. Eila katsusin seda jälkust. Arvasin, et puunott. Tahtsin oma rüvetatud näpu otsast lõigata või silmad peast torgata, miks pidin sellist väärastust nägema. Vuihhh.
Üks päev oli öö otsa gaas lahti. Imestasin, et minu unetus nii kähku üle läks. Magasin kaua, ärkasin ja magasin jälle ja kui kolmandat korda väsimusest diivanile vajusin, siis terasemad peavalus vaevlejad hammustasid loo läbi. Tegin järelduse, et suhteliselt rahulik suidsiidivorm. Õpetlik lugu. Kui tundub, et ühest probleemist saab nii kergesti üle, siis tegelikult asendub see uue ja suuremaga. Parem vana ja tuttav unetus.
Eriti ei taha tööle minna.Inimesed hakkavad pärima muudatuste kohta mu elus. Pole valmis sellest rääkima. Tundub kuidagi liiga isiklik asi.
Oli hea suvi.
No comments:
Post a Comment