Lugeja

"Tegusõna "lugema" ei kannata käskivat kõneviisi. Leidub teisigi tegusõnu, millega ta seda vastumeelsust jagab: "armastama", ... "unistama" ..."

Sellise tõdemusega algab Daniel Pennac´i "Nagu romaan". Humoorikas, kuid mõtlemapanev. Meeletu äratundmisrööm. MEELETU. Olen peategelasega sarnaseid (ei, üks ühele samasuguseid) dialooge pidanud aastast aastasse. Miks mu väikestele sõpradele ei meeldi raamatuid lugeda. Peale soovitust on esimene küsimus teose paksuse kohta mitte sisu. Samas "Nagu romaani" peategelane avastas väikseid nõkse ja pisikesi eksimusi, mida raamatutega tehakse nii koolis kui ka kodus. Raamatu õpetaja tegi vead läbi, jõudis tõdemusele, et õpilased ei armasta lugemist, sest peale seda toimub analüüs, millel võivad olla õiged ja valed vastused. Äkki jätta lugemine sinnapaika, ilma hilisema targutamiseta. Lugeda ette ja mitte midagi küsida. Valida raamatuid õppekavast väljast. Lugemine lugemise enda pärast. Enne mõnu ja küll kunagi hiljem tulevad ka järeldused. Tõesõna oli see minu tassike teed. Mõte hakkas tööle.

"Ja pealegi, kes ennast iga kandi pealt süüdistab, kaitseb end mõnegi nõudmise vastu."
"Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg.)"

Lugeja õigused:
1. õigus mitte lugeda (kasutan)
2. õigus lehekülgi vahele jätta (luuleraamatutes)
3. õigus raamat pooleli jätta (sellega on mul keeruline)
4. õigus üle lugeda (see mulle meeldib)
5. õigus lugeda mida iganes (...aga...)
6. õigus bovarismile (ikka)
7. õigus lugeda kus iganes (mul ükskord autoroolis ei lubatud)
8. õigus sirvida (raamatupoodide nauding)
9. õigus lugeda valjusti (üksi)
10. õigus vaikida (on ka selliseid raamatuid)

Jälle olen rikkam.