Mida vanemaks inimene jääb, seda kiiremaks pidi elu minema. Ma pigem usun, et ma jään aeglasemaks. Eelmine nädal müttasin ringi, kütsin ühest Eesti linnast teise ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ei saatnud korda midagi. Samas said nii mõnedki vöörad minust teada seda, mida tuttavad ammu olid omaks võtnud. Kui midagi ei meeldi, siis kodu poole kadjama. Arvan, et see hüüdlause kajab mu kõrvus vähemalt selle hooaja lõpuni.
Sain teada, et väikstest lastest natuke suuremad lapsed pole mu elurööm. Kuid suudan veel nautida värvilisi hulpivaid pallikesi Emajõel. Suutsin öelda ei ebameeldivatele tööülesannetele. Plaani võetud tennis jäi mängimata (Novak-poiss sai oma teise kaotuse), kuid lemmikvallavanema organiseeritud lendavate taldrikute korvi loopimine sai minulikult tehtud. Muide jalas olid tuttuued sinised kummikud. Arvan, et viimased kummist jalanõud olid mul töesti vene ajal. Jaja, sellega seoses tunnen väikest süümekat, et Eesti vabariigi auks võtsin laupäeval ainult valget veini, kuigi asjakohane oleks olnud pits viina. Isegi singirulle ja täidetud mune polnud, rääkimata sinimustvalgetest koogikestest. Oma patriotismi panuse andsin hümni ajal pisara näol.
Veel mõned kaootilised päevad ja siis hakkavad mu sekundeid sisustama väikesed sõbrad.
Üks oli veel aeglasem, aga tema ei üritanudki.
No comments:
Post a Comment