Nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi ja kassid ei ajagi naerma. Kuid siiani küsiks kas tohib või ei tohi, kui lähen kaugele kaema.
Käisin teatrietendusel, mis raputas mind täielikult. Võttis emotsioonidega oma haardesse ja ei lasknudki lahti. Eelmine suvi vaatasin üleeelmise aasta väljalaske suveetendust, siis täna oli mullune "Vargamäe varjus". Juba 2010 kevadel peale tutvustuste lugemist jäi "tahan näha nimekirja". Ikka aastaga maas.
Alusan enda kordamisest. Ülle on nii ilus nii ilus. Ja eestlaslik valu nii kriipiv nii kriipiv. Huumorinurgas just kilkama ei hakanud (siiski muigasin suurelt), kuid pisarakiskujal lasin oma tööd teha. Kivist südamega Andrese vestlus jumalaga: "Tee sellest poisist tüdruk, aga lase Kröödal elada." See lõikas vikatina vasakusse säärekonti. Tunne oli nii ehe kui reamees Raianis ärateenimise moment või kui Brüüs lükkab väimehe tagasi õhulaevale ja läheb ise maailma päästma. Ai.
Mulle meeldisid need tunded seal laval, alates armastusest kuni kibestumiseni. Mina, kes samastab ennast Andresega, tundsin mõnu emotsioonidest. Ai.
Peeru oli tehtud väheke lillelapseks, aga see tõi etendusele kerguse. Dialoogid olid, kuidas nüüd öelda, tiined kujunditest. Algul mõtlesin, et selle ja selle peaks ajus tallele panema, aga ma ei suutnud detailidesse süveneda, tuntud lugu haaras mind nii endasse, et tagasiteel juba panin järgmise raamatu ootenimekirja. Ei pea just ennustuskunstiga tegelema, et arvata, mis teosed kordamisele lähevad. See on mul selle aasta suurprojekt.
Mis veel? Jussi kostüüm pani küll mõtlema selle eesmärgi ja tähenduse üle, aga peale Indrek Saare ilusa keha demonstreerimise ma muud otstarvet võrgulisusel ei leidnud. Olen oma silmad nüriks vaadanud.
Aga valikud elus, armastus ja selle pidamine rikkuseks, mälestused, lunastus ... Tammsaare, Lennuk.
Ma vist isegi olen lapsepõlves kirjutanud kirjandi Vargamäe naistest.
"Inimest peab uskuma, inimest peab armastama" Tammsaare
No comments:
Post a Comment