Loodan viiele/kuuele punktile

Kuidagi väga palju segadust, kurbust, ebaõiglust on minu sees. Ma otsin ikka kohta, kuidas ma olen selle ära teeninud. Inimesele ei antavat rohkem, kui ta kanda jõuab. ... Lõpuks läks asi ikka nii lappesse,  istusin rahulikult maha ja mõtlesin, et kuidas säilitada väärikus, kuidas endiselt ennast lõbusalt tunda ja kuidas oma niigi niru enesehinnanguga toime tulla. .... Kusjuures viimase punkti juurde leidsin täna ravimi, reastasin kõik positiivsed laused, mis nelja päeva jooksul enda kohta kuulnud olen:

1. Ainult Sinu pärast ma siia tulingi.
2. Väga hea positsiooni valik.
3. Panid palliplatsil hästi, mina Sinuga küll hakkama ei saanud.
4. Kuidas Sa saad nii tore olla?
5. Ma ei käi siin soome keele pärast, vaid need lood, mis Sa lisaks räägid, aitäh selle eest.
6. Ma tunnen puudust Su röömsast naerust.

Nu, tegelikult ei hakanud parem, kuigi loogika ütleks, et mul on ju kõik hästi. Suures plaanis mu elukvaliteet ei muutu. Ja inimesed, kes must peavad, on endiselt mu kõrval. Ja olen saanud uusi tuttavaid, kes kuulavad tähelepanelikult ja kellele läheb korda mõte teisest inimesest ja tema vajadustest. Rääkimata naerust, mis minu sisse on lausa pesa teinud.

Ma ka ei tea, mis õppetunni ma siit saan. Kuid ühes olen veendunud, mulle järjest enam meeldivad lahtiharutatud/ -arutatud asjad. Väga meeldivad. Ja kui ma tagasi vaatan, siis ma ei näe, mis oleksin pidanud teisiti tegema. Päriselt ma ei heida endale midagi ette. ... See on ikkagi lugu, kuidas keegi seadis oma ego teiste omast ette. Ja see on lugu, kus kõik kaotasid midagi. ... Nüüd on hea tulemise aeg.

Juudi vanasõna: "Kui puhub tugev tuul, tõuseb kõige kõrgemale praht."

"Meil on iga valu vastu üks rohi - kannatus."

"Armastus pole juuksekarv, seda niisama ära ei tõmba."

"Inimene tahab isegi põrgut mõista."

"Kui inimene võtab relva kätte, ei saa ta enam hea olla. Tal ei õnnestu." (Svetlana Aleksijevitš)

Ajutine

Kas inimestega on sama nagu koerapoegadega? Kutsuvad esile teistes sarnase emotsiooni. Kõik ju tahavad väikesi kutsusid nunnutada. Ehk siis inimestega on sama. Suheldes konkreetse eksemplariga tuntakse, et talle peaks nõua andma, mütsi korralikult pähe sättima, kingadest rääkima vms. Või on siis päriselt nii, et saadame välja mingeid alateadlikke signaale. Ole nüüd ... ka sina Brutus ... ütleks ma selle peale tavaliselt. Kui ei oleks seda statistikat, mis mul nüüd on :) Vähemalt kolmel korral copy-paste.

Mul on väga tore olla. Juhtuvad lood, mis mahuksid kirjandusklassikast sürrealismini. Kuidas ma ikka loodan, et ükskord saabub aeg ... ja ta järjest läheneb ja läheneb. Loodan, et ma ei riku seda ära. Loodan, et mul ei teki sooritusärevust ega edukusehirmu. Ja see päev läheneb. See on see lugu.
Või see teine lugu, kus ausa vestluse tagajärjel tekib tõrge ja sümpaatia, kuid kus saatusesõrm (mitte, et ma päriselt seda usuksin) teeb ise otsuse. Maailma kõige õigema. Samas teekond sinna oli palistaud ainult egoismist lähtudes mitte tõest ja õigusest.
Või siis lugu, kus mulle öeldakse kenasid asju. Kas ainult selleks, et mind nähakse ohvrina? Või siis ikkagi selleks, et kellegi õnn ja rööm kellegi teise röömsaks teeb. Naeratus ... Silmad ... Juuksed ...

Mõnikord on mul tunne, et mul on puudus reaalsuse tagasisidest. Ise panen oma tegevuse konteksti, teinekord kuulen kellegi subjektiivset analüüsi, aga ma vajan midagi üldistatumat ja maalähedasemat.  Või siis vahetut reaktsiooni ... ja natuke ajas marineerunud arvamust. Kas ma veebruaris näen asju samuti kui novembris? Ja teised?
Tänu ühele oma väga heale sõbrale olen oma mõttemalle muutnud. Olen lojaalne omadele, aga ei mõista hukka neid, kes käituvad kuidagi "valesti" minu inimestega, sest kunagi ei tea ... mitte kunagi. Ma arvan, et see on mu parim õppetund aastate jooksul. Aga selleks pidi keegi surema. Õudsed on eluõppetunnid.

"Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär - kõik on voolav ja ajutine." (Haruki Murakami)

Otsus

Mõnest oma otsusest on keeruline kinni pidada. Isegi kui pikas perspektiivis otsus on kasulik ja üldse mitte põhimõtteline. Peaks olema elukvaliteeti tõstev. Räägin sellest, et olen otsustanud igas hetkes kohal olla, mitte oodata midagi, mis on hea ja tulemas. Selle elumuutuse tulemus on väsimus. Lihtsalt  olen öhtul ikka poole varem täiesti läbi (ja ma seostan seda "kohalolemisega" mitte trennidega) ja on olukordi, kus ma tavaliselt "põgenesin"  - tüütud infovaesed koosolekud, füüsilise valu hetked ja need olukorrad, kus ma päriselt olin enne sündmust kohal.

Koosolekutel oli segadus, kuulasin iga sisutühja mötteavaldust ja heietust, kuni lõpuks aju andis signaali, et kuumeneb üle. Võtsin sõna teemal, et räägiks asjast. Oli natuke piinlik hetk.

Jooksin kümme kilomeetrit, kus nautisin sügist ja mõnusat õhku, kui äkki (tegelikult mitte nii äkki, sest viimasel ajal saadab see mind) lõi talla alla selline valu, et kasvõi katkesta. Kuid siis hakkasin ikkagi mõtlema naabervabariigist, korravalvuritest, korvpallist, jaapani kirjaniku ja eesti kirjaniku seosest ning nii ma lõpuni jõudsin ja oma lubadust murdsin.

Ning viimaks ootamine ... nüüd lihtsalt loen uudiseid, enam ei plaani selleks oma aega päevas. Kokkuvõttes - ma ei anna alla. Isegi praeguse trükkimise ajaks panin raadio kinni. Ma pean mõtlema oma sõnadega.

Vahepeal nautisin kõike (absoluutselt kõike), mida Lõuna-Eesti pealinn (???) mulle pakkus - teater ja kino ja kunstisaal ja bänd ja kaks muuseumi. Ning kogu see aeg ei olnud aeg üldse oluline, ta oli lihtsalt füüsikalise suurusena olemas, aga ei dikteerinud elukäiku. Mingil hetkel mõtlesin, et selline võikski kogu elu olla. Teadmised ja visuaalne nauding ja kuulamine ning kuulmine. Ja inimesed olid kõik oma auraga, mis tegi nad ilusaks ning huvitavaks. See mull ei lõhkenud isegi bussilt maha astudes. Päris elu ei löönud piitsaga selga. Ta jättis mu rahule, kuid tuli siiski vastu.

Keha annab natuke märku, et ta ei taha taastuda, kui iga päev täisvõimsusel ennast sunnin. Täna ei dresseerinud ennast. Ainult kõndisin uduaeglaselt, et tald ikka homme tugev oleks. Aga ilma ka ei oska.

Veel tegin otsuse, et perekond on see, kelle ees ei pea teesklema, mis tähtis on. Ei lähe vanaema juubelile. Poleks ka siis läinud, kui korvpalli poleks. Midagi ikka oleks olnud.

"Mida rohkem seoseid kokku koguneb, seda sügavamaks muutub tähendus." (Haruki Murakami)

Ära

"Kratt" nähtud. Ikkagi Eesti asi. Mind vaimustavad kaks elementi: võimas muusika ja väga painduvad inimkehad. Need komponendid koos panevad aja voolavuses kahtlema, kuid kummalisel kombel väga elusana tundma. Kokkuvõtlikult nautisin selle sügise kõrgkultuuri ära, täitsa ära.

Tegin heateo ka ära ja andsin verd. Hemogloobiin oli üllatavalt kõrge. Aga kuidagi peab ju ema pidev peetide keetmine ennast ju ära tasuma.

Tegin oma esimese esiliiga trenni ka ära, täitsa ära. Mulle meeldis selline mõtestatud tegevus ja kehamälu dresseerimine. Võttis võhmale ka, aga ei tahtnud ju noortest maha jääda. Kuidagi pean ju õigustama, et mind valiti, valiti ära. Muidugi kõik see on peale pannud mahtra ja pinge, sest jalad on eelmise nädalaga nii tuimaks treenitud, et laupäevasel võistlusel pidin ikka endaga võitlema ja ennast sundima, et ei satuks mugavusstssoni ja lihtsalt kulgeks platsil. Kasvatasin läbi füüsilise valu oma enesedistsipliini. Päris viiega tulemust ei hindaks, aga peeglisse pole ka piinlik vaadata. Siiski andsin endast parima sellel hetkel nende jalgadega. Seega tegin oma tulemuse ära.

Vahepeal saadeti mind ka väga väga väga viisakalt "metsa". Sõnade valik oli niivõrd meelitav, et kohati nagu isegi luulelik, aga sisu oli väga terav ja konkreetne. Kummaline kogemus, aga ju ma olin selle ära teeninud. Ja ei saa pahaks panna, kui inimesed ei taha oma elu "keeruliseks" elada. Või kartus kaotada suurem kui võita? Ausõna tunnen ennast kaotajana, kuid ei kavatse alla anda. Ja eks ma saan tugevamaks. Kuid milliseid vigu tulevikus vältida? Ikka sama - ära võta inimesi endale liiga lähedale ... ära... ära ... ära.

Juba kohtusin paari huvitava tegelasega. Juba ehitasin müüri ja sellega panin mõne "mehe" ebamugavasse olukorda, kui lausa mitte ei solvanud. Ja see polnud ooperist (ega ka mitte balletist), et mind on solvatud ja nüüd teen edasi teistele. Pigem mõtlen vonnegutlikult, et valud ei tapa mu pehmust ja ebaõnnestumised ei tee mind teravaks.

"Tarkus on tasu selle eest, et oled kogu elu kuulanud, ehkki tahtniks hoopis ise rääkida." (Doug Larson)

Miks Sul on?

Mida vanemaks saan, seda tihedamini esitatakse mulle küsimust, et miks mul lapsi pole. Huvitav asjaolu on see, et enamik küsijaid on meesterahvad.
Vastuse formuleerimiseks olen hakanud demagoogitsema ja ega ma ju päris kinde pole ka küsimuse esitaja eesmärgis. Lühidalt vastan küsimusele küsimusega ja siiani on toiminud see kahel moel: a) küsija hakkab ise rääkima, b) teema ammendub. Ja mu vastuküsimus: Miks Sul on?
Üsna mitmed hakkavad oma lastest rääkima ja satuvad õhinasse ja unustavad, kust teema alguse sai. Ja teised, kes hakkavad rääkima kas enda edasi kestmisest läbi laste, Eesti ühiskonna ootusest ja maailma järjepidevusest või siis hoopis asjade loomulikust käigust. Need vastused siin võimaldavad juba poliitilistesse vestlustesse laskuda ja unustada uudishimu konkreetse fookuse.
Ühesõnaga (või siis üpris mitme sõnaga) olen samasugune kui meie üks naispresidendi kandidaat. Puudub oma isiklik seisukoht, aga vastanud nagu oleks. Kirjutan siis ka siia, et mul tegelikult pole ühtegi põhjust, miks mul lapsi pole ja pole ka ühtegi põhjust, miks ma neid peaks tahtma. Sinna taha see asi jääb. Kui pole olnud, ei oska ka puudust tunda. Pealegi nad juba sünniksid puuduses. Neil ei ole võimalust saada endale maailma parimat vanaisa.
Meil see külaelu siin ka areneb jõudaslt. Toimuvad sündmused ja pidustused. Peaks olema täielik autsaider, kui neis ei osaleks. Samas ei ole ma peris kindel, et mina kõikidel käidud üritustel just sihtgruppi kuulun. Õnneks muidugi ei ole vaevutud kuulutusele detailselt osalejakirjeldust märkima.

Homme lähen balletti vaatama. Siis muljetan jälle.

Tegelen

Jälle jõudis kätte hetk, kus tundus, et on vaja muutust. Pigem isegi suurt, aga ... Aga seisneb selles, et kui teekonda ei tea, siis ju ei tea mille vastu vahetada oma senine liikumisvahend. Muutust on vaja, hing ihkab.

Mõtlen siin asjade üle, mis teistel toimivad ja minul ei toimi. Viimases lauses polnud kübetki kadedust, vaid pigem õpihimu. Mis peaksin tegema, et ma ka ennast samas olukorras leiaks ... nu võib-olla veidi minu isikupära oleks ka juures. Olen jälginud inimesi tunde, selle eest riielda saanud, märkusi tehtud, küsimusi küsitud, aga ei jää need teiste inimeste trikid külge. Aga muutust on vaja. Tegin midagi väga pisikest, aga see hakkab silma. Miks? vastasin, et mul oli valida kas "see" või armuke. Valisin "selle". Vestluse ajal ei meenunud mulle keegi klassik Winston ja ka see kuidas mõttekäik lõppes, aga praegu siin istudes tuli see meelde. Naeran ... homeeriliselt. Olukord muidugi oli poliitilisem.

Muutusi on vaja. Tahan rutiini kõrvale teist elu. Töö on vast aastatega paika loksunud. Trenne ei jaksa nii palju kahmata, et tunneksin ennast elusana ja tegevuses. Seega, mida mulle on vaja? Muutusi minu töö ja trennide vahelises elus. Ehk siis milal?

Õnneks olen oma keha ja vaimu enamiku ajast suutnud rakendada. Sebin ringi ja korraldan asju ning torman kossutrennist kossutrenni. Tegin vahepeal ka ühe poolmaratoni, mis andis vähemalt lootuse tagasi. Kõik kaugeltki ei klappinud ja jalad olid liialt väsinud (nu kossutrennidel vahet pole sisse jäänud), aga vähemalt enamiku maast ma teadsin, miks mulle on hakanud selline omas tempos jooksmine meeldima. Seekord oli rajal üks märkimisväärne olukord, kus kilomeeter enne lõppu põlv kuidagi väga läbi vajus ja mõte läks natuke uitama valumaale, kui kuulsin väga tuttavat häält enda nime hüüdmas. See oli töepoolest nagu hommikune äratus. Leidsin silmadega hüüdjad ja kuni lõpuni ei tegelenud valutava põlvega, vaid mõtlesin, et nii vähesest piisab (või just nii paljust piisab), et see naeratus ka pingutamise hetkel näole tuleks. Põrgu - see on teised inimesed. Paradiis - see on ka teised inimesed.

Tegin endaga kokkuleppe, et ma enam ei oota midagi. Tegelen eluga selles päevas, kus ma olen. Nende inimestega, kes tahavad olla tegeletud. Veel mõtlesin, et Jürksist võiks saada hoopis president, samas statistika järgi on tal kunagi lootust.

Uus uks ... ma loodan

Jah. Jälle tundub, et alles praeguses vanuses tunnetan elu. See pole mingi enda huvitavamaks tegemine ega sisukamana näitamine, aga tegevused tunduvad mõtestatumad ja tagajärjed ootuslikud. Teisest küljest lasen elul olla ja teen oma valikud pigem hiljem kui kohe. Paljus pole oluline, mis minust oodatakse, vaid tahan ennast tunda hästi (nii füüsiliselt, emotsionaalselt, vaimselt ... ja kindlasti veel kuidagi). On palju põnevusi ees ootamas ja on palju põnevusi, mis on kogu aeg käes ... ja siis möödas.

Igasuvine kohtumine vanade tuttavatega oli see aasta natuke närviline. Võib-olla ootasin midgi äkilisemat või on mu muu elu liiga särtsakas, et ootan igalt poolt elektrit. Uusi teadmisi sai, nalja sai ... lihtsalt olla sai ka. Ja ma ei võrdle seda olengut ei varasemate ega ka teistsugustega. Lihtsalt hetk ja olu oli selline. Närviline.

Enne tööd käisin veel pisikesel "laulupeol" ja kinos, et siis traditsiooniliselt sulgeda kohustustevaba elu ja sukelduda oma kutsumusse.
Avastasin, et oma mõtteid saan korrastada üksi metsas seenel käies. Lihtsalt kõndides mööda vööraid radu ja tuvastades tuttavaid seeni. Minu korilus pigem meenutab müttamist kui saagikoristust. Samas metsast väljudes nagu oleksin jälle mõned pusletükid kokku pannud. Mõned otsused teinud. Mõned eksimused andestanud. Ja mõned teed avanud. Ja ka mõned peatükid sulgenud.

Kahel korral sai ka teatrit külastatud. Esimesest etendusest jäi hõljuma masendav lugu, kus õiglus ei pääsenud võidule ja naised on ühed parajad fruktid. Teise etendusega aga oli jama enda ihuhädadega. Nimelt unustasin, et välietendus on õues ja riided võiks olla vastavad. Triiksärgiga ikka võttis mõnusa vibra sisse, aga õnneks meenus, et väikese korteri töttu hoiame palju asju autos ja nii ka köögikardinaid. Teiseks vaatuseks sai ennast Batmaniks maskeerida ja kardina üle tömmata. Mõnikord on ebatraditsioonilisus voorus. Ja etendus oli ka ...

Ja ja ja ... üks mu elu parimaid korvpallikogemusi. Liepaja linnas. Ma taasarmusin sellesse mängu. Eriti vahva oli see, et minu võistkonnas oli inimesi, keda nägin esimest korda elus, kelle oskustest ja liikumistest ei teadnud ma midagi, aga mingil hetkel on see mäng ikka tuttav. Ma olen hetkel nii korvpallis, et töölegi läheks pörgatades. Vist ikka on nii, et kui kuskil uks sulgub, siis ikka avaneb uus.

"Kuidas võib ta teada, et see on tema elu ainus tõeline armastus?" (Hemingway)