Aeg

Aeg on meie sõber. Ma muidu vaidleks sellele vastu (kogu see vananemine ja keha nõdrenemine), aga see viis, kuidas ta teravused mugavaks pusletükiks uhub, teeb lihtsalt ta töö asendamatuks. Kogu seiklusest jääb alles ainult rööm, mitte valus tagasiigatsus, inimesest jääb alles sõber, mitte elumöte. Samas Jaak Prozesi tõdemus: "Kardan mööduda puudest ja inimestest, olemata nendega kohtumiseks valmis" kehtib endiselt veel minu kohta, sest eluspiraali teises ringis kohtun inimestega, kelle magasin maha esimeses ringis, aga nagu teada, läheb spiraal ajas laiemaks. Seega tahaks nüüd olla rohkem valmis ja suruda kaardile, et aeg peaks olema ja ongi meie poolt. Ja liigses innukuses ei tohi muidugi suluseisus olla, vaid ikka öigel ajal öigesse kohta söösta.

Pidu oli kena nagu ikka. Otsisin õiget omadussõna kirjeldamiseks, aga jäin pidama muheda juurde. Ideaalselt annab tunnistust sellest, et teravusi polnud positiivses võtmes. Veel sobib muhedus ka seda turvatunnet kirjeldama, kuid ta ei sobi õnnetunde ja tänulikkuse edasi andmiseks minu sees.

Mälumängul ühel hetkel tabas õnn ja teisel ebaõnn. Nagu kahemehesaag - kord ühele kord teisele poole.

Esindasin oma valda kettaspordis. Ja tegelikult mitte just oma valda. Kus see õige asub? Tehke see haldusreform juba ära, siis ma ei pea valima "kosilaste" vahel. Teine võimalus on rahulikult oodata, et noored siiski kosuvad ja lähevad vanadest mööda, nii nagu see päriselus käib. Ainult möned Paud jäävad müüte murdma.

Olen see aasta rohkem kinos käinud (oma kiiret ja segast töist elu ignoreerides) kui terve eelmise aasta kokku. Meelt on vaja lahutada.

Muuseumis käisin ka. Tahan ikka ja jälle läbi elada suurmeeste elu ja saavutusi. Seega vaatasin üle, kuidas norralane ja inglane võidu lõunanabale tormasid. Ja pärast ostsin raamatu, mille kunagi paar kuud tagasi olin poes riiulile raske südamega tagasi asetanud. Nüüd tundus, et olen selle välja teeninud.

Sirvisin töistel eesmärkidel üle ka oma ühe vana lemmiku:

"Olin oma elu jooksul avastanud, et kui sa oled liiga innukas, kipuvad teised jahedamaks muutuma. Ja kui sa oled jahedam, kipuvad teised innukamaks muutuma."

"Turvatunne ja kindlus olid igavuse tasu."

"Armuda on lihtne; aga keegi ei õpeta sind lakkama armastamast." Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha"

Jälle need juuksed

Jama on see, kui tunded ei lase ratsionaalel möttetööl võidule pääseda. Kui võtan hinge inimese, kelle elus ei saa osaleda, aga ikka "rändan" sellele maastikule, mis minu jaoks on nagu eestlase jaoks kõrgmäestik. Ikka tõmbaks oma käe läbi juuste, puudutaks sõrmedega põski ja teisi näoosasid. Ikka vaataks ome peegeldust vöörastes silmades. Nendest silmadest, mis hindavad mind ainult paari kohtumise ja oma fantaasia taustal. Ei mingit minevikku ega saavutusi, ei mingit tulevikku ega kohustusi. See võiks olla puhas mõnu, aga kui igapäevaellu sõidavad sisse seigad ja unistused. Kõik oleks võinud ju klappida ja võib-ollagi läbi saada, aga elul oli varuks üllatus, mis esialgu tundus ebaõiglane ja kurb, kuid hiljem aitas näha mu iseloomu ja paika panna töekspidamised. Ja kolmandal juhul tundus, et vastutan nyyd juba ühe inimese eest rohkem. Ühesõnaga tegin lõpparve. Pean maha jahtuma. Mu vabadus on ohus.

Avastasin, et ma siiski ei suuda kõiki inimesi lõputult taluda. Võib-olla lihtsalt tekkis nii tugev võrdlusmoment ... ilmselt nii oligi. Igal teisel juhul oleks uusi tuttavaid oma ellu lasknud kasvõi selleks korraks, et veidi nalja saaks. Natsa sai. Üks meesterahvas kahtlustas varasel hommikutunnil hotellikoridoris, et mul ei ole "oma" juuksed ja päris päevasel ajal küsis veel korra üle, et mis värk mul nende juustega on. Ma pole nii pikalt peeglist oma karvkatet küll passinud. Ei saanud vastust. Märkuse tegijal endal polnud eriti üldse midagi pealael. Äkki ta lihtsalt ei tundnud normaalseid juukseid ära.

Vananemise päeva üllatused:
1. joostes ühest tööplatsist teise, pidasid mind kinni paar toredat naisterahvast, et öelda mulle, et ma meeldin neile :)
2. tähtis mees edastas mulle ümbriku, milles pidavat olema kiri maksuametilt, aga oli hoopis nunnu panda heade soovidega
3. helistas vana töökaaslane ja ütles, et ma olen nii tore
4. ...
5. ...
Mõne asja jätan enda teada :) Lihtsalt selleks, et tore on, kui inimesed teavad, mis mulle meeldib ja vaevuvad kasvõi natukenegi sellega "mängima". Pandad, Metallica, lagrits, magus ...

Ja kas anna või lase unustada ...

36

Eile õhtul voodis tuli mulle üks maailmamuutev mõte, aga kuna pliiatsit ja paberit ponud käepärast, siis jäi see ainult mötteks, mis haitus nagu piibutoss.

Selleks, et mõni asi teoks saaks, olen ma enda poolt teinud rohkem, kui ma tavaliselt oluliseks peaksin. Aga kuna teiste eest ma elada ei saa, siis ma ei tea, kuidas lugu lõppeb. Mul on sellest mitmeid nägemusi; kollaseid ja roosasid. Ma olen oma seiklused selle peale üles ehitanud. Oma paremaks inimeseks kasvamise olen sellele kaardile asetanud. Oma järelduste alged olen sellest loost teinud. See on minu elu lugu. Ja see alles algab ... nii kõrges vanuses :)

Käisin kinos, sain emotsiooni, jälle traumeeriva (ju ma valin selle järgi oma filme). Tegelikult lähen vaatama inimese eneseületamist, aga tulemuseks on tihti kas elukaotus või seekord siis sisutühi kättemaks, mis ei anna kaotatud tagasi ja veel vähem hingerahu tulevikuks.

Käisime majasõbraga paaris mälumängul. Oleme ju paarina märke maha pannud ometigi. Esiteks jäime paar minutit hiljaks, teiseks küsisime üle saali kirjutusvahendit (sest ega me ei teadnud ju, et kirjutama midagi peab), kolmandaks sõime snäkilaua tühjaks, sest pikk kinopäev oli selja taga ja neljandaks võtsime pensionäride eest ka teise koha auhinnad omale. Minu meelest oli see vähim, mida teha saime.

Olen nädala proovinud ettevalmistusi teha oma vananemise jaoks, aga lõpuks tulevad need kortsud ja see pekk ikkagi ootamatult.

Homme lähen suuruselt teisele Eesti saarele korvpalli mängima ja loodan, et mu eneseusk ja -kindlus on vankumatud. Esiteks ma ju oskan seda mängu ja teiseks ma ju tean, mida ma tahan ja millega riskin. Andku mulle ainult võimalus. Mitu korda see trummar selles auhinnatud filmis lolliks jäi enne, kui julges olla julge. Ja ma ei räägi ainult korvpallist ...

Ma ei taha olla mingi peegel, kes ise ei tee midagi, aga peegeldab teiste sündmusi.

"Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne." ("Doonori meelespea" Mati Unt)

Ikka tahan ...

Ikka selles tahtmise laines. Inglise keeles on ütlus, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Ma ei ole, pigem olen sõnastanud nad ikka väga konkreetseks. Ja selle mustri juures avastan, et elu on ... (otsin õiget sõna) ... järjest tihedam. Teen oma rutiini ja samas pistan jala ka võõraste ukse vahele. Selles virr-varris aga keerlevad punase niidina inimesed, kes tunnustavad teisi tingimusteta, vaatamata nende paksule tagumikule ja ebasümmeetrilisele ninale. Kes panevad tähele, kuidas inimene võõras kohas teeb suurepärast kujundujumist ja peavad ka ujujat suulise kiitusega meeles. Inimesed, kes usaldavad oma kaaslast ja arvavad, et nad on siia ilma loodud, et aidata kaaslase unistusi ellu viia. Ja inimesi, kes peavad teist nii andekaks, et otsustavad jagada seda oma kõige lähedasemaga ... abikaasaga. Keeruline lugu, aga väga konkreetne.

Jaanuari keskel käisin veidras teatris. Lugu ei kõnetanud mind (äkki on mul elus endal liiga palju lugusid???), aga naise kehakeel oli äärmiselt usutav ja ... piinlik öelda, nauditav. Uskusin iga ta piina ja mitte sõnade töttu. Väga väga laias laastus satub seksuaalselt väärkoheldud laps täiskasvanuna kokku oma "kohtlejaga". Aga see ei ava nüüd seda etendust üldsegi, pigem lihtsustas.
Hiljem hängisin moodsaimas linnaosas ja sõin kindlasti imidžitpäästvas kohas täisväärtuslikku rooga. Aga kui kirjanduslikud liialdused välja jätta, siis oli lõbus, mõnus ja kena. Justnimelt KENA on see sõna, mida on õige ja õigustatud kasutada. Kõik oli väga kena, isegi peatus bensukas enne kodu. Nii kena.

Miks mu enesekindlus on nii kõigutatav? Räägin korvpallist. Kui ikka antakse märku, et mu tegevus pole kooskõlas üldise hea eesmärgiga ja mu oma aju ikka ei genereeri sama vastust, siis algab mul pigem võitlus, et jääda väärikalt platsile. Jalad on ka paar nädalat (peale seda imelikku vigastust) tuimad olnud või siis ise olen alalhoidlikumaks muutunud ja ei kiirenda meeletult.

Olin kutsutud üritusele. Kutse sabas oli kirjas ka palve, et peaksin väikese kõne. Sain kutse nii hilja kätte, et lootsin, et see vabastab mind esinemiset. Istusin terve ürituse nagu kuumal sütel ja kui paus kuulutati, siis arvasin, et oht on möödas. Hiljem hakkas piduliku elava muusika saatel auhinnatseremoonia, kus keegi ju loomulikult sõna ei võta. Pidin tänukirja ka ühe oma väikese sõbra eest vastu võtma ja ... sealt see pauk tuligi. Kuna premeeritut ennast polnud, siis äkki mina ütlen, kuidas auhind "koju" toodi. Esiteks ei olnud see kuidagi seotud selle teemaga, mis mu esialgsel kutsel kirjas oli ja teiseks ... ühesõnaga kõrvade kohinal, ja higise seljaga rääkisin midagi. Vaatasin auditooriumile otsa ja viskasin loodetavasti asjakohaseid nalju. Pärast, kui kogu ametlik osa läbi sai, astus üks bändimees mu ligi ja kiitis hea kohanemisvõime ja parima kõne eest. Ja juba eelmisel aastal oli minu kõne talle enim meeldinud. Mille peale ei osanud muud öelda: "Kena! Loodame, et see saab harjumuseks." Kas keegi oskab midagi veel totakamat välja möelda?

Kutsu suri ... Ilmselt läks Ossi juure ... ja ...

Tehti järgmine tööpakkumine. Kas ma töesti olen kõike seda vaeva väärt?

Tahan ...

Möödas on jõulud ja aastavahetus. Mötetes on tehtud kokkuvöte ja pilk suunatud selle aasta soovidele. Nagu keegi hiljuti ütles, siis tegelikult olen juba otsustanud, kuidas tahan elada. Lihtsalt pisiasjad ja kaasteelised ning asjaosalised tuleb läbi möelda. See keskeakriis teeb inimese imelikuks. Eelkõige tudlikuks. Või pigem ei taha keelata ennast tunda. Mälestusi olen kogu aeg väärtuslikuks pidanud, aga nüüd pigem ei karda välja öelda ja näidata. Või siis on kogunenud seda kõike nii palju, et ei mahu enam sisse ära. Ja teinekord on kuidagi nii valus, et ei suuda koha peal olla ega pisaraid tagasi hoida.

Tegevusi on palju.

Jättes eelmise aasta analüüsimata, ütlen ainult need paar asja, mis see aasta korda on saadetud:

1. Üks lumine koolitus ja üks väga külm koolitus
2. Paar sooja külastust
3. Pingeline korvpallivõistlus
4. Üks juubel külmas

Kõik olid mainimist väärt, kuid memuaaridesse saaks kirjutada ikka spordi. Alustada tuleks sellest, et ühel pealelõunal tõmbas parema jala nii paiste ja valusaks nagu oleks midagi juhtunud .... tegelikult ei olnud. Ühel hetkel ei saanud enam toetudagi haigele jäsemele. Siiski oli tulemas ammu planeeritud turniir ja meie meeskond oli väga täpselt viieliikmeline, seega jala ametlikult töövõimetuks tunnistamine oleks kaaslaste plaanid ikka kapitaalselt sassi löönud. Järelikult sõin valuvaigisteid (rohkem kui oma senises elus kokku) ja läksin palliplatsile, kus väline temperatuur oli varasügiseline, miski 15 kraadi lähedal. Kui sedagi. Sai mängitud ja saime tulemuse. Tarkuseks järgmiseks korraks muidugi see, et enne võiks kokku mängimist ikka harjutada.

Ürituse tulemusel nägin ära ka Eesti uhkema jõulupuu. Nii väga tahtsin, et saingi. Nii väga tahan, et ... Et ei võtnud osa peost ega ühislaulmisest. Olin üksi ujulas ja saunas. Ja tegelikult ei tundnud ennast üksi.

Oli huvitav väljasõit huvitavate inimestega.

Nii valus, et kohati on mõnus.

Kokku/lahku

Premeerisin ennast paari hea raamatuga. Pole just käitunud ideaalselt, aga mõnes kategoorias olen kindlalt auhinda väärt. Pühade puhul on tunded ärevad. Uudiseid lugedes tulevad pisarad silma, ajalugu meenutades läheb pilt täiesti häguseks, muusikat kuulates jääb hapniku väheseks ja vestlust üleval hoides küsin küsimusi, mille vastuste leidmine teisel osapoolel vötab aega. Mõtlesin, mis neutraalse küsimuse peaks minult küsima, et ei tahaks või ei suudaks vastata. Toit, film, kirjandus ja muusika leiaks mu puhul kindla reageeringu. Isegi autodest võiks midagi pajatada. Eriti Golf 2.

Aga tegelikult on korvpall haaranud mu meeled. Analüüsin enda tegemisi ja vaatan videosid. Vanuse töttu ei jõua keha ajule järele ja kui platsil liialt teisi jälgin siis saan moka rulli. Nii juhtus viimane kord, kui vaatasin, mida teised teevad ja söötu ei oodanud. Võitlesin pisaratega. Ja mitte selleks, et nii valus oleks olnud. Pigem selleks, et olin teisi ja ennast alt vedanud. Aga sellises olukorras on meil kaks võimalust: alla anda või proovida veel võimsamalt. Surun ego alla ja üritan. Tasusid on ju mitu. Kunagi peab ju asi minema hakkama. Tee tööd ja näe vaeva ja ära lase oma ebaõnnestumistel enesehinnagul alla minna. Millegi töttu tuleb ju sõna ebaõnnestumine sõnast ÕNN. Seega on olemas ka õnnefaktor. Õnn soosivat ju tugevaid.

Avastasin, et on inimesi, kes suhtuvad minusse soosivalt. Kas olen selle välja teeninud? Või töesti piisab lihtsalt sellest, et olen olemas (kui tsiteerida klassikuid :)) Huvitavad telefonikõned pühapäeva hommikuti ja meeldivad tähelepanuavaldused reedeti. Eelkõige imponeerib sõnapidamine. ... ja siiski ei unune mul märkus kelleltki kolmandalt: Sinuga saab lennata. See on mu mälestus, mis on nagu füüsiliselt olemas. Kuna muud ju pole. Lõhnamälu hakkab paari kuu vältel tuhmuma. Mõnikord lihtsalt nuusutan õhku, et leida midagi, mis materialiseeruks. Ma sõidaks kasvõi maailmaotsa, et seda leida. Õnnetunne lõhnas.

"Rääkisin" kõige armsamaga. Ma tahaks teada tema kogemusi. Tema heakskiitu või halvakspanu. Võimalusi ju oleks olnud. Mis iganes see tähendab minu ja tema jaoks. Liiga palju olematuid vestlusi on elus pidamata jäänud. Liiga hilja hakaksin enda elu elama. Sain aru, et pehme tasub olla, isegi siis kui maailm üritab Sind "kõvastada". Pehmus on tegelikult tugevus. Enda jagamine on julgus.

Mulle meeldivad väga paljud inimesed. Ilmselt see 150 on täis. Kuid vähemalt 10-lt tahaks vastu saada. Enesehinnanguks oleks tore.

Huvitav, kas uus soeng ja kõrvarõngad aitaksid?

Fred Jüssi "Reisikirju":

"Inimesed tahavad ikka, et teised mõtleskid ja oleksid samamoodi kui nemad. Inimene saab koos olla ainult omasugustega, ja ka mitte omasugustega, sest kes siis omasugustega koos saab olla."

"... mehed on nagu suured lapsed - nad tahavad sõdida ja mängida. Sõdimiseks on meestel relvad, aga mängimiseks naised (Rousseau)"

"... see, mis ei kasva kokku, kasvab lahku ..."

Ikka jälle ...

Vana rahvas ikka teab, et aeg annab vastuseid. Kõige selle taustal on ka õige, et tark ei torma. Ma natuke tormasin, sest kannatus oli katkemas. (Loodan, et ei pea kunagi seda tormlemist õigustama). Kuigi tagant järele vaadates ega ma poleks saanud selle vastusega isegi mitte hingerahu. Segane ja kaootiline jutt lühidalt kokku võtta tähendab seda, et nädal aega tagasi vaevanud küsimus on saanud vastuse. Ma isegi ei tea, kas see vastus mulle meeldib või mitte, aga selles suhtes oli mul tösi, et mul oli vaja seda teada. Vastuse tulemus --- show must go on. Või kuidagi nii. Või ma loodan ... või ...

Aga elu teed on ikka imelikud. Ka keskmise inimese omad. Sattuda oma tegevusest ja rumalusest "veidratesse" situatsioonidesse. Avastada, et ainuke, kes enda käitumist ja tegevust pahaks paneb avalikult ja ametlikult, olen ma ise. Aga ikka tegelikult. Olen ikka aastatega rohkem harjunud endaga ja ka alkoholi mõjuga endale. Siiski olid kogused ka suuremad, kui ma viimasel ajal olen tarvilikuks pidanud. Võtan oma õppetunni vastu :) Aga positiivne on see, et kaks kolleegi on selle tulemusena kuidagi veel lähedasemaks saanud.

Et siis ennast karistada, lugesin midagi sellist, mida ma ei talu: Julia Juzik "Beslan". Tõepoolest sain sada hüsteeriahoogu, aga ma pidin sellel "läbi elama". Minu mured on kükitavad mannaterad.

"... mures muutub inimene egoistik: sukeldub oma kannatustesse, rabeleb ja vähkreb."