Nii on

Kui ma olin väga noor. Nii umbes 7. Maal vanavanaema juures oli üks noormees. Minust umbes viis aastat vanem. Ai, küll ta oli ilus. Pikk, sihvakas ja minu vastu väga kena. Ega ma ei tea, kas tal eriti alternatiive oli. Käis temagi vanaisa juures maal, kus järgmine naaber elas sügaval metsas, kuid tema vanus algas kindlasti numbriga seitse ja seal taga oli veel mõni arv. Seega seitsmeaastane oli kindlalt võluvam. Igatahes see noormees jooksis minuga ja mägis peitust. Andis oma väikseks jäänud kalossid mulle, millesse olin sama kiindunud kui noormehesse endasse.  Tema vanaisa suri, maja müüdi. Tulid uued inimesed. Minu vanama suri. Kaugeks jäi koht ja unustusse inimesed. Möödus kõvasti üle kahekümne aasta, kui ühel töisel asjajamisel tuleb mu juurde meesterahvas, kellel üks mure lahendada, millega mina saan teda aidata. Seisame esikus ja räägime. Töised ajad saavad tehtud. Noormees ütleb, et kas sa ei tunne mind ära, olen see noormees su vanaema juurest. Mul ei lähe pilt kokku. Aju ei lase. Vastuolu on suur. Vestluskaaslane on must lühem ja ümaram, prillid peas ja ilma kalossideta. Mu lapsepõlve armastus sai sekundiga otsa. Olin natuke kurb. Aga see uus mees oli ju ka tore. Ikka olin kurb.

Arthur Japin "Suur maailm"

"Inimene on nii pikk nagu ta vari, iga kord, kui vaatad, taas veidi erinev."
"Usu mind, Lemmy, ainult üks asi on hullem kui tunda, et sind on ära kasutatud ..." --- "... see on tunda end kasutuskõlbmatuna."
"Kui su käised on liiga lühikesed, kas sa raiud siis käed otsast?"

Lõit

Lõhkusin veel mõned kopratammid. Hea rassimine oli. Sel tüübil on ikka täitsa selge, kuidas vesi peatada ja muda okstega kokku põimida. Tammide lõhkumisest põnevam oleks näha, kuidas see loom seda ehitab. Kuskile kraavi, kus see kedagi ei sega.
Igatahes, kui ma räägin, et käin metsas kettaid lennutamas, siis ma pole päris täpne. Tegemist siiski kultuurse ja tsiviliseeritud pargiga. Vat nüüd käisin metsas, kus oli nii tihe, et ainult sipelgas mahutus okste vahelt läbi (ja tõenäoliselt see imepeenike kobras ka). Üks inimene oleks napilt metsisele peale astunud ja kuna tundsime ennast mõnusalt miski putukapesas, siis saime küünarnukki (üks paremasse ja teine vasakusse sekundilise vahega) nõelata või hammustada või susata. Mina küll ei suutnud valusähvatuses tuvastada, mis see just oli. Seda tean, et kolm päeva sai kratsida.

Iga päris eestlane peab ikka kord aastas tegelema Tammsaarega. Käisime Vargamäel. Seekord unistustest oli jutt. Mõnes mõttes on tore, et lugu nii selge, et ei pea näpuga jälge hoidma. Saab keskenduda seekord siis näiteks unituse tahule. Ei meeldi see, et kohti müüakse rohkem, kui tegelikult rehetaresse mahub. Enda füüsiline ebamugavus hakkab tunda andma ka siis, kui etendusse sisse elan. Tehku siis pilet euro võrra kallimaks ja lasku inimesi vähem ja on toredam.

Ikka ja jälle meeldis mulle Mari. Eelkõige näitleja. Nii ilus ja ilmekas ja ... . Samas kunagi varem meeldis mulle ka Mari ... eelkõige näitleja. Raamatus ei mäleta, et ta mu lemmik oleks olnud.

Udo Uibo raamat "Sõnalood" on hetkel laual. Hakkasin suurest inspiratsioonist kohe ise sõnu looma ja kasutama selliseid, mis juba vananenud või murdelised. Põnevasti kirjutatud ... Hetkel lemmik.

Käisin esimest korda elus veel ühes Eesti kohakeses ... Järva-Jaanis.

Varsti, varsti ...

Uni

Mul on suur uni. Maailma suurimast hobusestki suurem. Olin sunnitud täna kaks tundi autoroolis olema. Selleks jõin portsu energiajooki, võtsin peale hääletaja, et ta lobiseks minuga (tegelikult 30 minutit täisvaikust) ja hiljem kuulasin raadiost teadussaadet, kus sundisin ennast kaasa mõtlema kosmoloogia valdkonnas. Igatahes jõudsin koju enne vihma. Isegi enne tähesadu.

Mis siis väsitab?
Ma ei tea, sest tegelikult puhkan. Mõni päev füüsilisest tööst ja teisel päeval emotsionaalsetest mõttetegudest. Mulle meeldivad päris mõned inimesed. Selleks, et oma poolehoidu väljendada, olen suhelnud. See küll ei väsita, pigem ikka kosutab. ... Olen ka oma aega veetnud vabatahtlikuna. Väga tugevdav tegevus. Hariv. ... Esimest korda ujumas käinud. Päris ujumas. Karastav. ... Paar päeva tagasi olin kinos üle paari aasta. Film oli nii nii emotsionaalne, et sellest üle saamiseks kulub natuke maailmas mulle antud ajast. ... Kuid see ei väsita mind. Ravib? ...

Just möödus sisutihe nädalavahetus, kus ühtegi tegevust ei teinud kaks korda (kui nüüd just söömine ja see teine asi välja arvata). Tartus tutvunud erinevata kujudega, näinud meest, kes oligi orkester, saanud nii positiivseid uudiseid, et maailm tundub grammi võrra õiglasem koht. Aaa ... Autoga mööda kruusateed sõitmine väsitas mind küll. Samas tegevuse hetkel hoidis ikka ekstra kikkis.

Jalka MM ka ei lähe peris nii nagu ma unistasin.

Ja nüüd ma sööks seda torti, millest eile loobusin. Võtaks kohe mitu tükki.

Tempo

Tore, kui on palju tegevusi. Pole hetkekski igavust tundnud. Aga alati on aga. Tempo tapab. Distants ei tapa.

Käisin üle kolme aasta Saaremaal. Puud on nii pikaks sirgunud, et ei tunne vanu ja armsaid kohtasid ära. Tugitool ahju kõrval on teine. Diivan on teine. Akna kõrval ei ole habemeajamiseks mõeldud harjakest. Õnneks vana peegel oli alles. Samalaadne oli ka reaktsioon: "No, nüüd ma kukun küll istuli." Ainult kolm aastat tagasi üks teine kukkuski. ... Oli sama, aga nii vööras.
Aeg saare peal oli tore. Nagu vanasti ... lõbusad jaanipäevad mere taga.

Jooksin teistkordselt "kõvamehejooksu". Ilm oli lahe ja ujuda jahe. Või oli see nüüd vastupidi. Mulle meeldivad üritused, kus täiskasvanud inimesed saavad ametlikult mudas roomata ja üle seinade turnida. Ükskord Inglismaal ronisime üle aia ja naabrivalve kutsus meiel nö mehed peale :) Sellel jooksul seda muret pole. Ei pea kartma, et mudatriibud näos mu rohkem naeruväärseks teevad.

Nali naljaks. Aga sain ka ühe võidu võistlustel. Mitte üksi, vaid koos majasõbraga. Me moodustame hea paari, temal on külmad närvid ja minul strateegia. Mõlemad võivad ka alt vedada :) Vedasidki, aga millegagi me selle võidu välja teenisime.

Timur Vermes "Ta on tagasi":

"Ühele noorele ettevõtmisele pole midagi ohtlikumat kui kiire edu."

"Kõige rohkem ärritab mind nende hommikuinimeste juures see kohutav heatujulisus, otsekui oleksid nad juba kolm tundi ärkvel ja jõudnud Prantsusmaa vallutada."

"Need on kriisihetked, mis toovad esile tõelise juhi."

"On hämmastav, milliseid teid leiab saatus, et jõuda oma sihile."

Vist on suvi ... aja planeerimine (krohvimine, pahteldamine, jooksmine, disc golf, kodused toimetused, hea seltskond, lugemine, kohustused maal ... ootamatused).

Radikas

Istun kodus ja ootan, et mõni tuleks ja paneks radiaatorid paika. Pidid kaheksast tulema, aga kes varem on kellast hoolinud (hetkel kell 11). Muidu pole hullu, aga meil kõik mööbel kiletatud ja teha pole suurt midagi. Istun vaibatul pörandal ja vaatan internetist Zlatani ilusaid väravaid. Ta on õnneks löönud neid piisavalt palju. Saab aega täita küll. Jooksma tahaks minna, aga enne ei saa, kui nad kohal on. Ei tea, kas siiski.

Olen juba mõned päevad oma uude erialasse sisse seadnud. Krohvinud ja pahteldanud. Esialgu mulle selline elu meeldib, aga võib-olla seni, kui hakkab rutiiniks kujunema. Võlub see, et päevakava on paindlik, söön siis, kui köht tühi ja lähen hingan värsket õhku, siis kui tahtmist on. Erineb praegusest töökorraldusest tunduvalt, kus iga asi käib kella järgi. Õhtuks peab lihtsalt miski asi olema loogilises kohas, et järgmine päev jätkata.

Zlatan Ibrahimovic ja David Lagercrantz "Mina, Zlatan"

"Unistused võivad teoks saada ja su õnnelikuks teha."
"Aga unistused võivad ka teoks saada ja su hävitada." (Mino Raiola)

Avastus enda kohta

Avastasin enda juures suure vastuolu. Ma armastan inimesi, kes on enesekindlad, tereva keelega ja järjepidevad. Loen neist raamatuid, vaatan filme ja saateid ... naudin nende seltskonda. Muigan, kui panevad kellegi "paika", nutan röömust, kui neil hästi läheb.

Ma ei kannata inimesi, kes oskavad kõike (ja seda valjuhäälselt kuulutavad), kes annavad oma väärtusest ja oskusest igal sammul märku ja tõmbavad teiste enesehinnangut sõnadega alla (mõnikord tulemusteta, aga nad üritavad).

Kus siis selle piir on? Ma ei tea ... Ma lihtsalt tunnen selle ära. Ühesõnaga, kui abi palun ja keegi enesekindlalt ütleb, ma aitan, sest ma oskan. Siis ei taha teda. Tahan kedagi, kes ütleb, et ei pruugi osata, aga annan endast parima. Parim on parem ja kindlam.

Pidin selle küsimuse kallal juurdlema, sest on paar töökaaslast (mängukaaslast), kellega ma ei saa ühes paadis sõita, kuna kardan oma heaolu pärast, kuigi nad väidavad, et oskavad navigeerimisest esmaabi ja pimetrükini kõike. Vaadates neile silma, on näha, et nad ise usuvad sellesse.

Mul on keeruline ennast alla suruda. Tahaks kohe sarkasmiga peale lennata. Tahaks küsida, et kas nad ei usu, et "koledad/ rumalad/ lihttöölised" elavad täisväärtuslikku elu. Ja ainus, kellele sa pead midagi tõestama, EI OLE teine inimene. Kõike ja palju muudki tahaks öelda. Öelus?

Sellist tõket ei ületa alkotööstuse abil. Üldse olen kogenud oma elus paari lugu, kus inimene esialgu on kuidagi keeruline omaks võtta, aga aeg on erinevad situatsioonid kätte mänginud. Mõnel puhul on aidanud aeg muukida lahti veidra huumorisoone ja teisel puhul on aeg andnud võimaluse koos olemiseks. Samas pole üksi lugu alanud sellega, et tegemist oleks olnud "kõigeoskajatega" (ja sellest tekkinud sündroomiga, mis mul avaldub). Seda tõket ma ei suuda ületada.

Meenub üks viie aasta tagune lugu, kus meesterahvas, kes õpetas mulle mängu, mis mind hetkel ikka väga vihale ajab ja ebakindlaks teeb. Too mees tegi mulle pidavalt "tüngasid", unustas autasustamata või kutsus mu asemel kellegi teise. Veel oli kummalisi näiteid diskrimineerimisest. Porisesin mõnikord terve autotee selle üle (oi, seda ma oskan). Nüüd aga mäletan neid lugusid (ega ma unusta), aga selle mehe nägemine toob mulle alati naeratuse suule. Tahaks ikka mõne heatahtliku nalja visata. Naudin ta seltskonda ja olen avastanud, et mis iganes kunagi oli, ka tema istub koos olles sööma meie lauda. Olen tema poja ande fänn ja loodan, et ühel päeval tõmbab kõik kotti.

Aga ikkagi, kust tulevad inimesed, kelle kõrval Erki Nool on tagasihoidlikkuse kehastus. Või?

Või ikkagi olen ma nii kade? Ma ei tea, aga see häirib mind. Muidugi, ma ju ei oska midagi :)

Ühel päeval olin koos oma väikeste sõpradega, kes on suureks kasvanud. Toredad inimesed on välja kukkunud :) Mul oli nii hea meel nendega aega veeta. Rääkida lumelaudadest, vihmast, sukeldumisest ...

Maja remont võiks valmis saada.

Põnev

Nonii. Kolm pidavat olema kohtu seadus. Või siis pelgalt statistika. Sõitsime rattaga. Nagu teised tavalised inimesed ilusa ilmaga. Üheksa kilomeetrit kodust eemal lõhkes jälle majasõbra rattal tagarehv. Kolmandat korda. Esimene kord olime 50 kilomeetrit kodust ja teisel korral 3 kilomeetrit. Täna oli keskmine õnn.

Jalutasime kodu poole. Äkki märkasime metsa ääres kraavi, kus oli võimas tamm. Ühel pool suur kõrge vesi ja teisel pool väike nireke. Kuna jalutamine koos rattaga oli suht nüri, siis läksime kraavi kaema. Võtsin veest esimese oksakese ja viskasin kaldale. Võtsin järgmise juba hoogsamalt. Viiendat, kuuendat oksa haarates lendas juba muda igas ilma kaares. Üks tükike langes põsele, teine pükstele ja nii see otsus sündis. Pastlad jalast, silm särama, põlvist saati mutta ja võitlus kopratammiga algas. See oli päeva parim osa. Tund aega jalgupidi kevadises vees ja kätpidi oksi kahlates. Tamm lõhutud ja vesi hakkas voolama ühtlaselt. Nüüd on sealt põhjavesi päästetud. Küsimus, kas vesi oli külm, oli liiast. Tegevus oli nii soojendav (igas mõttes). Miks ma kasvasin täiskasvanuks?

Ehk siis vana sõbra Kurt Vonneguti juurde: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha."

Tralfamoorlased võiksid mu ka ajas rändama viia, et saaksin lahedate hetkede juurde tagasi hüpata.