Põnev

Nonii. Kolm pidavat olema kohtu seadus. Või siis pelgalt statistika. Sõitsime rattaga. Nagu teised tavalised inimesed ilusa ilmaga. Üheksa kilomeetrit kodust eemal lõhkes jälle majasõbra rattal tagarehv. Kolmandat korda. Esimene kord olime 50 kilomeetrit kodust ja teisel korral 3 kilomeetrit. Täna oli keskmine õnn.

Jalutasime kodu poole. Äkki märkasime metsa ääres kraavi, kus oli võimas tamm. Ühel pool suur kõrge vesi ja teisel pool väike nireke. Kuna jalutamine koos rattaga oli suht nüri, siis läksime kraavi kaema. Võtsin veest esimese oksakese ja viskasin kaldale. Võtsin järgmise juba hoogsamalt. Viiendat, kuuendat oksa haarates lendas juba muda igas ilma kaares. Üks tükike langes põsele, teine pükstele ja nii see otsus sündis. Pastlad jalast, silm särama, põlvist saati mutta ja võitlus kopratammiga algas. See oli päeva parim osa. Tund aega jalgupidi kevadises vees ja kätpidi oksi kahlates. Tamm lõhutud ja vesi hakkas voolama ühtlaselt. Nüüd on sealt põhjavesi päästetud. Küsimus, kas vesi oli külm, oli liiast. Tegevus oli nii soojendav (igas mõttes). Miks ma kasvasin täiskasvanuks?

Ehk siis vana sõbra Kurt Vonneguti juurde: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha."

Tralfamoorlased võiksid mu ka ajas rändama viia, et saaksin lahedate hetkede juurde tagasi hüpata.

Elamused

Olin ammu sulgenud oma eluloos ühe peatüki, aga tuli välja, et liialt kiirustades. Lühidalt - kui kuskil on kiiks, siis ma selle enda ligi tõmban.
Käisin kolmepäevastel võistlustel, kus närvid olid läbi ja tulemused jäid selle taha pidama. Samas õhtuti sain olla mina ise. Siidrit sisse kallata ja omale tegevust otsida. Teise võistlusjärgse öö hakul sundisin sõpra endaga lauatennist mängima. Meiega liitusid veel mõned seltsilised, kuid peale esimest raundi otsustasid kõik pokkeri kasuks. Ikkagi istudes tegevus. Paar leedu poissi, üks läti vanamees ja kaks noormeest Venemaalt ikkagi tahtsid ping-pongi mängida. Kolm tundi möödusid naerdes ja higistades. Vene duracell oli tõeliselt lahe (majasõbra sõber suurtel võistlustel paarismängult). Tema energiamäär lubas teha liigutusi rohkem kui vaja oleks. Samas naeris ka nakatavalt. Aga mitte see ei ole minu elu. Mitte ka tore teismeline, kellega sai võrdselt võidetud ja kaotatud, vaid ikka vanamees naaberriigist. Kui kõik olid juba väsinud ja mina istusin pingil veel ainult selleks, et oma reketeid oodata ja magama minna, siis lätlane soovis muga mängida veel ja veel. Kõik vaikselt lahkusid. Sain ka õhtule. Järgmisel hommikul juba mu uus läti tuttav vestles minuga öisest magamisest, hommikusöögist ... Peale autasustamist tuli mind kallistama (kallistama???? mind????) ja loomulikult soovis, et läheksin järgmistele võistlustele, mis toimuvad Lätis ... Majasõber irvitas, et mida see vanamees ikka sulle teha saab. Selles suhtes on tal kindlasti õigus.

Kuna ma juba olen emotsionaalne, siis likvideerin oma vana võla. Sain meeletu elamuse Christopher McDougalli raamatust "Jooksjana sündinud". Ma ei oska põhjendada, aga oleksin nagu uue usundi endale saanud. Ennast ületavad inimesed ... ja ebaloogiline pingutus tundub loogilisena.

Bannister ütles: "Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälga. Pole vahet, kas sa oled lõvi või gasell - kui päike tõuseb, on targem punuma pista."

Ja Emil Zatopekist sai mees, kes ... minu jaoks. "Kohmakat nohikust Tšehhi sõdurit, kelle jooksustiil oli nii hirmus, et ta nägi välja "justkui oleks teda äsja südamesse pussitatud..." "Zatopek oskas joosta nii, et kui ta võitis, oli ka vastasel hea meel."

"Sa olid vapustav," ütles Scott.
"Muidugi. Vapustavalt aeglane," vastasin. Raja läbimine oli mul võtnud 12 tundi, mis tähendas, et Scott ja Arnulfo oleks võinud selle teist korda läbi teha ja ikkagi mind võita.
"Seda just mõtlesingi," ütles Scott. "Ma tean, mida see tähendab. Tean väga hästi. Selleks on vaja rohkem meelekindlust kui kiireks jooksuks."

Ja veel palju väljakirjutisi ...

Raud

Sain vastused arsti käest. Mul suur rauapuudus. Mõnes mõttes kergendav teadmine. Ma pole äbarikumaks jäänud, pole üle öö vananenud. Lihtsalt need mehikesed, kes aitavad jooksmise ja muu füüsilise ajal hapnikku vedida, olid jalga lasknud. Salaja töölt minema põrutanud. Huvitav, kas palgasüsteem on kehva või puudus piisav motivatsioon? Igatahes hakkan uusi kasvatama. Erinevaid tablette närima ja võtsin jälle kavasse kõrvenõgesetömmise. Ei mäleta, et eelmine kord sellest lugu oleks paranenud ... aga hullemaks ka ei läinud. Peedisalat ja maasikad on aktiivselt menüüs. Loodan saada asjaga kiiremini ühele poole kui arsti panustatud kuus kuud.

Kuna intensiivne trenn on kuu aega välistatud, siis olen nädala jooksul kaks korda teatris käinud. Midagi peab ju vaba ajaga peale hakkama. Draamateatris käisime "Hävituse inglit" vaatamas ja Linnateatris "Lantimiskunstnikud".
Esimese etenduse puuduseks oli liiga pikk keerutamine ühe teema ümber ja teisel jäi sisu nagu puudu. Üldiselt olid mõlemad meeldivad tükid toredate näitlejatega. Draamaka omas oli eluline element üle völli keeratud,  kuid kogu oma absurdsuses siiski mõtlema panev ja naerma ajav. Linnateatri etendus ajas naerma, kuid mõtlema ei pannud. Puhas meelelahutus. Eriti meeldis mulle tegelane Nohik, kelle maneerid meenutavad mulle ühet mu sugulast, keda väga austan. Lugu, oma esimesest sekskogemusest, oleks võinud vabalt tulla mu sugulase suust. Mitte, et tal oleks selline elu, vaid sedasi ta oma elust räägiks.

Ma tunnen puudust mõnuga jooksmisest. Ma ei uskunud, et mina kirjutan kunagi selliseid sõnu. Aga selline kõrvakohina ja silmavirvendusega ponnistus võtab igasuguse isu.

Raud
Oh, raud
Tule tagasi mu manu!

Hambaarst

Käisin jälle hambaarsti juures. Viimati olevat ma käinud 2009. aastal, aga ma arvan, et arstil on ebatäpsed andmed. Sellisel segasel aastal ma kindlasti ei tegelenud oma hambumusega. Ühesõnaga võtsin ennast kokku ja läksin, enne kirjutasin ka e-kirja, kus andsin märku, et maod ja hambaarstid on minu suurim öudusunenägu. Pole kindel põhjuses, miks ma madusid kirjas mainisin. Võib-olla tahtsin ikkagi oma hirmu suurust määratleda. Või lootsin, et ka hambaarst kardab reptiile, et mõistab mind.

Kuidas siis oli? Hullem kui ma ennustasin. Esiteks olen veendunud, et kõik need hullud undavad aparaadid on välja möelnud Hitleri käsilased teatavatel eesmärkidel. Ja uuendusena viimasest korrast on miski veider värk, et vett pritsib silma ja nainaaukudesse. Või on mu suu aastatega kuju vahetanud. Vahepeal tekkis uppumistunne, kojamehevajadus ...
Ma ei kannata undamist oma suus üle 5 sekundi, aga võin joosta 5 tundi. Mis siis selle asja nii vastikuks teeb? Valu???
Ma pole kindel, et see on hullem valu kui see, mida tunnen joostes, kui pulss on 190. Aga siis reguleerin ise valu tekkimist. Nüüd on vöörad käed suus ja ei reageeri isegi mu lalisemisele, mida erineva valjususega lasen endast välja hetkest kui puur suhu läheb. Miks meil naerugaasi ei anta?

Lakke olid pannud televiisori, kust oleks saanud põtru vahtida, aga eelistasin silmad kinni panna ja isegi jõuga neid kinni hoida. Suu oleks ka hea meelega sulgenud. Mingil hetkel arsti abiline ütles, et väljas sajab rahet. Hakkasin lootma, et arst viskab puuri nurka ja läheb kaeb seda loodusime sama hoolikalt kui ta mu viimast hammast uurib. Asjatu. Jätkas möllamist. Ma ei julgenud silmi avada, kartsin näha tädi hullunud pilku, mis ütleb: "Mis rahe? Mul on siin hambad, inimpiinad ..."

Kuna viimasel paaril nädalal on mind vaevanud lihaste tõmblemine, siis nüüd oli lõualiigutaja lihase kord (hea ajastus). Kartsin, et hammustan tahtmatult arstil puuri käest, neelan selle alla ja paari minuti pärast mind ei vaeva enam lihased, mis tõmblevad. Mind vaevab hoopis minirelakas, mis mu organismist otsib väljapääsu. Eriti hull olukord, kui ta mu sisemise kõrva juurde põrisema satub.

Siis kartsin, et saan pragada oma ebakohase käitumise pärast. "Lõpetage oma lõuaga vigurdamine!"

Tegelikult kestis see kokku vähem kui kümme minutit ja mu mikroauguke sai parandatud ja miski asi lihvitud. Ma aga sain endasse imetud kogu maailma vaeva.

Nüüd jälle tükk aega hooleta.

Turvavöö

Eile olin pahur oma nõdra kesta peale. Ei jaksa midagi teha, iga liigutus viib pulsi lakke, paneb silme eest virvendama. Tahaks ju nautida füüsilist tegevust, aga mis seal nautida, kui reaalsus on konkreetselt valus. Ei taha arvata, et pole veel maratonist taastunud. Ikka ei taha seda, et ise olen endale oma hädad kaasa toonud.

Kogu see vaimne ja füüsiline nüristumine annab tunda igapäevastes tegevustes. Läksin mina WC-sse. Lihtsalt. Istusin ja hakkasin nihelema ja pabistama. Nimelt ei leidnud kuskilt turvavööd, mida kinnitada. Ja nii ei saa ju asju ajada. Äkki virgusin ja hakkasin ikka üle mõistuse kõvasti naerma. Arvan, et läbi avauste kostus see viienda korruseni välja. Võib-olla õuegi. Tuvid pööningul kindlalt ehmusid lendu.

Nägin metsa all rästikut. Peale seda oli iga voolik mao moodi ja liikumine puude all osutus väga vaevaliseks. Aeganõudvaks.

Kodus pole õhku ka juba pea kuu aega. Kiled on akna ees ja hinga oma väljahingatut ja söögihaise. Võib olla selleks aju segast panebki. Sellise miinushapnikuga suudavad töötada ainult treenitud ja tugevad. Minul aga peab aken konstantselt avali olema.

Suvise reisi töttu võtsin ette oma kaheksanda "Minu ..." raamatu. Arvan, et see on umbes selline number. Ei hakka kontrollima. Margot Roose "Minu Amsterdam" ei olnud  just minu ettekujutus enne reisi teen selgeks raamatust. Natuke liiga sildistav, üldistav ja lahterdav. Mulje jäi nagu suhtelist must-valge maa see Holland. Mis muidugi minu ettekujutuses pole nii. See oleks koht, kuhu varsti elama läheks, sest mulle meeldib see, et seal on kõike ja keegi ei eristu ka siis kui ta tahaks eristuda. Või kuidagi nii.

Panen kirja asjad, mis suvele kaasa võtan sellest raamatust: Jordaan, jonge kaas, belegen kaas, oude kaas, overjarige kaas, Blijburgis ja Ruigoordi hipiküla.

"... tasakaalu purunemise järgneb alati tegevus."

Lets do.

Nii on ...

 
Ma vannun. Vannun veel natuke. K... K...

Miski nagu ei klapi mu peas ja kehas.

Jooksin märtsi viimastel päevadel oma elu teise maratoni. Olgem ausad, raske oli. Aga paar päeva peale eneseületust tundsin ennast kui üks kangelane jõulude ajal. Eks selle nimel teengi selliseid absurdsusi. Nüüd hakkab emotsioon haituma, kuid see, mis tegevusega võitsin, on alles. Uued tuttavad, kellega läbisin joostes koos 35 kilomeetrit. Uus lugu mu ebaküpsusest. Uus füüsiline eesmärk.

Peale pikka jooksu sattusime kenade jõukate inimeste juurde golfiklubis. Pakuti süüa ja juua. Tegelikult süüa võtsime ise ja jooki tõi peoperenaine meile morsikannuga. Laua äärde tulles arvas, et kontvööraste dressides ja plätudes külalistega (kellest üks unustas isegi sünnipäevalist õnnitleda) peaks ka vestlema. Selleks sobis küsimus: "Palju jooksite?" Järgnes kiire vastus: "Kogu kannu jooks tühjaks."

Veel üks omapärane lugu. Juba paar päeva lugesin Charles J. Shieldsi "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu". Võtsin vastu otsuse, et reedel loen lõpuni. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et 11. aprill 2007 suri kirjanik. Veider, see reede oli 11.04. Mitte, et ma sellele mingit tähendust omistaks. 11. aprill on minu jaoks ikka hoopis teisel põhjusel ajalukku läinud.

Aga kui sellest juba juttu tuli, siis avastasin, et olen Kurt Vonnegutiga sarnane. Mitte, et oleksin nii andeks. Kahjuks pole pooltki nii töökas ega järjekindel. Sarnane pigem tema nö negatiivsete omadustega. Suhtumine perekonda, vastuolulisus parem- ja vasakpoolsetel mõtetel jne. Aga tõenäoliselt hakkan tema loomingut hoopis uue pilguga uuesti uurima.

"Koosseisuliseks jobuks olemine tähendab, et sul ei ole sõpru, et sind vaadatakse nagu võõrast"

"Me oleme need, keda teeskleme olevat, seepärast peame ette vaatama, keda teeskleme olevat."

"Avalikkuse ees kasvas Vonneguti maine asjatundja ja pahurdajana, kuid tegelikult ei tundnud ta end nii tujukana."

Sedasi siis.

Hirm nahas

Terve oma elu on otsinud ta oma ülesannet. On tööd teinud, on inspiratsiooni oodanud. On ennast alandanud, on teisi väärkohelnud. Kolistanud mööda ämbreid ja räästaaluseid. Valinud tuttavaid ja kaotanud sõpru. Oodates elult ideaalolukordi või stsenaariumi järgimist. Piitsutanud ennast, ületanud takistusi. Möttetuks tunnistanud.  Igasuguse järje kaotanud. Valinud kulgemise, vihastanud ja rööprapsinud. Rohinud peenart siit, sealt ja keskelt. Ostis suurest hirmust spordisokid. Luges raamatuid eneseületajatest ja tööloomadest.
Avastas, et tema elustiil on tema ankur. Ehk siis kuidas sai Kurt Vonnegutist nii hea kirjanik - aastaid kirjutamist ja äraütlemisi. Kuidas sai Jordanist maailma parim korvpallur - pidev trenn ja mööda visked. Ühesõnaga, ei pea milleski andekas olema - peab lihtsalt tahtma millegi nimel tööd teha. Ei tohi karta eksimist.
Ta ei taha olla enam allaandja.

Ta oleks nagu tugevam ... ehk teaks rohkem ja ei taha midagi. Teine oleks nagu nõrgem ... ehk teaks vähem ja tahaks rohkem. Aga igapäevases suhtlussituatsioonis nö tugevam kohmetub, vaatab maha, valib hoolega sõnu. Ometigi ei taha ta midagi, ei karda midagi, aga miski nagu sunnib. Lapsepõlv tuleb meelde. Aga siis tahtis midagi. Vähemalt see tunne. Koolipeol, pika koridori lõpus, enne füüsikaklassi vahetasid üks teine tugevam ja üks teine nõrgem kohad. Tugevam küsis tunnete kohta ja nõrgem kehitas õlgu. Järgmisel hetkel olid rollid vahetunud mõneks nädalaks. Aga kui siis veel kehitati õlgu, siis sai näitemäng läbi. Tagasi vaadates oli ilus etendus. Nüüd ei ole ega tule etendust. On kohmetus, ei ole tundeid ega õlakehitust. Pole sellist situatsiooni, aga lihtsalt tugevus ja nõrkus. Tavaline elu, mitte selle algus. Ja miski kummaline kaheksateist aasta tagune paralleel.

Hirm nahas.