Nii on ...

 
Ma vannun. Vannun veel natuke. K... K...

Miski nagu ei klapi mu peas ja kehas.

Jooksin märtsi viimastel päevadel oma elu teise maratoni. Olgem ausad, raske oli. Aga paar päeva peale eneseületust tundsin ennast kui üks kangelane jõulude ajal. Eks selle nimel teengi selliseid absurdsusi. Nüüd hakkab emotsioon haituma, kuid see, mis tegevusega võitsin, on alles. Uued tuttavad, kellega läbisin joostes koos 35 kilomeetrit. Uus lugu mu ebaküpsusest. Uus füüsiline eesmärk.

Peale pikka jooksu sattusime kenade jõukate inimeste juurde golfiklubis. Pakuti süüa ja juua. Tegelikult süüa võtsime ise ja jooki tõi peoperenaine meile morsikannuga. Laua äärde tulles arvas, et kontvööraste dressides ja plätudes külalistega (kellest üks unustas isegi sünnipäevalist õnnitleda) peaks ka vestlema. Selleks sobis küsimus: "Palju jooksite?" Järgnes kiire vastus: "Kogu kannu jooks tühjaks."

Veel üks omapärane lugu. Juba paar päeva lugesin Charles J. Shieldsi "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu". Võtsin vastu otsuse, et reedel loen lõpuni. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et 11. aprill 2007 suri kirjanik. Veider, see reede oli 11.04. Mitte, et ma sellele mingit tähendust omistaks. 11. aprill on minu jaoks ikka hoopis teisel põhjusel ajalukku läinud.

Aga kui sellest juba juttu tuli, siis avastasin, et olen Kurt Vonnegutiga sarnane. Mitte, et oleksin nii andeks. Kahjuks pole pooltki nii töökas ega järjekindel. Sarnane pigem tema nö negatiivsete omadustega. Suhtumine perekonda, vastuolulisus parem- ja vasakpoolsetel mõtetel jne. Aga tõenäoliselt hakkan tema loomingut hoopis uue pilguga uuesti uurima.

"Koosseisuliseks jobuks olemine tähendab, et sul ei ole sõpru, et sind vaadatakse nagu võõrast"

"Me oleme need, keda teeskleme olevat, seepärast peame ette vaatama, keda teeskleme olevat."

"Avalikkuse ees kasvas Vonneguti maine asjatundja ja pahurdajana, kuid tegelikult ei tundnud ta end nii tujukana."

Sedasi siis.

Hirm nahas

Terve oma elu on otsinud ta oma ülesannet. On tööd teinud, on inspiratsiooni oodanud. On ennast alandanud, on teisi väärkohelnud. Kolistanud mööda ämbreid ja räästaaluseid. Valinud tuttavaid ja kaotanud sõpru. Oodates elult ideaalolukordi või stsenaariumi järgimist. Piitsutanud ennast, ületanud takistusi. Möttetuks tunnistanud.  Igasuguse järje kaotanud. Valinud kulgemise, vihastanud ja rööprapsinud. Rohinud peenart siit, sealt ja keskelt. Ostis suurest hirmust spordisokid. Luges raamatuid eneseületajatest ja tööloomadest.
Avastas, et tema elustiil on tema ankur. Ehk siis kuidas sai Kurt Vonnegutist nii hea kirjanik - aastaid kirjutamist ja äraütlemisi. Kuidas sai Jordanist maailma parim korvpallur - pidev trenn ja mööda visked. Ühesõnaga, ei pea milleski andekas olema - peab lihtsalt tahtma millegi nimel tööd teha. Ei tohi karta eksimist.
Ta ei taha olla enam allaandja.

Ta oleks nagu tugevam ... ehk teaks rohkem ja ei taha midagi. Teine oleks nagu nõrgem ... ehk teaks vähem ja tahaks rohkem. Aga igapäevases suhtlussituatsioonis nö tugevam kohmetub, vaatab maha, valib hoolega sõnu. Ometigi ei taha ta midagi, ei karda midagi, aga miski nagu sunnib. Lapsepõlv tuleb meelde. Aga siis tahtis midagi. Vähemalt see tunne. Koolipeol, pika koridori lõpus, enne füüsikaklassi vahetasid üks teine tugevam ja üks teine nõrgem kohad. Tugevam küsis tunnete kohta ja nõrgem kehitas õlgu. Järgmisel hetkel olid rollid vahetunud mõneks nädalaks. Aga kui siis veel kehitati õlgu, siis sai näitemäng läbi. Tagasi vaadates oli ilus etendus. Nüüd ei ole ega tule etendust. On kohmetus, ei ole tundeid ega õlakehitust. Pole sellist situatsiooni, aga lihtsalt tugevus ja nõrkus. Tavaline elu, mitte selle algus. Ja miski kummaline kaheksateist aasta tagune paralleel.

Hirm nahas.

Mis nüüd?

Selle aasta esimene poolmaraton tehtud. Tingimused olid talvised, kuid porised. Lund sadas otse näkku, ripsmed keeldusid lörtsi raskuse all üles poole tõusmast ja samal ajal jalad lirtsusid poris. Hea, et kõike ei näinud. Ainus eesmärk oli olla viimasest parem. Sain hakkama. Start on tehtud.

Armumise tunne pole ka kuskile kadunud. Mõtlen olnud ja oleks võinud asjadele. Mõtlen erinevatele tõlgendamistele. Mõtlen reaalsuset põgenemisele. Mõtlen lapsepõlvele. Miks mitte tulevikule?

Eelmisel nädalal oli mul kahetunnine vestlus tähtsa ülemusega. Ma ei saanud aru, mis minust taheti ja kas üldse taheti. Aga miski taak kukkus küljest, sest üle pika aja oli suhtlus. Kuigi kasutati ütlust, et ma ütleksin Sulle halvasti, aga ei taha Sulle haiget teha. Huvitav, kas jäi siis tegemata see haiget?

P. Sauteri nö lasteraamat tekitas mus suurt imestust. Tõesõna, kas ma loeks lastele juttu nokupuust ja peerupallist.  Mõtlesin ja lugesin. Isegi mu väikstel sõpradel jäi suu lahti. Panid kirjanikule diagnoose. Pildid ei teinud asja paremaks. Jõudsime arusaamisele, et lasteraamatud võiksid nunnud olla. Kasvõi natuke.

Mis nüüd saab, mis edasi?

Vist

Selline ootusärevus, armumise tunne vist. Mitte sõna otseses mõttes, vaid kirjeldavalt. Süda taob kiiremini, midagi on õhus. Liblikaid ei ole kõhus. Tegelikult ei oska seda sõnadesse panna. Või vastupidi, kõik fraasid, mis iseloomustavad mu olekut võivad tegelikult teelt eemale juhtida. Iseloomustavad sõnad tegelikult ei iseloomusta minu tunnet. Mitte, et see ainulaadne oleks. Paar korda varem on sama jama olnud, aga siis sai asjale anda kas inimese nime, saavutuse suuruse, adrenaliini määra. Nüüd seda pole. Ainult ilm on ilus. Ja tunne.

Mongooliasse ei plaani minna. Need korrumpeerunud riigid pole minu teema. Pole piisavalt raha ega iseloomu, et ennast kehtestada ja läbi närida kasuahnusest. Lugesin Roy Strideri "Minu Mongoolia" selleks, et õigustada enda metafoori, et on riik, millest ei sõltu midagi. Pigem oli teistsugune raamat. Polnud riigist, millest ei sõltu midagi.  Mulle meeldivad raskustega võitlused ja inimesed, kes oma armastustundele järgi ei anna.  Ich Bogdiga seotud peatükid ... mmmm .... Ja koera saamise ja endale saamise lugu. Tahan ka ennast ületada ja premeeritud saada. :)

See on nüüd küll mu lemmik "Minu ..."

Äkki tuli see tunne raamatust?

Päris?

Käitun oma südametunnistusega kooskõlas. Või nii vähemalt võiks. Hüppan oksalt oksale ja vaatan, et endast palju plära maha ei jätaks. Või midagi nii. Küünarnukk on enne suve haige, eriti ei meeldi see info. Ei oska ka midagi peale hakata, lootsin, et läheb üle. Nüüd selle süstiga ei hakka ju jamama. Või?

"Minu sees elab mürgine vanamees - ei tea, kas ta tuleb sealt kunagi päris välja ja hakkab vasakule ja paremale mürki pritsima või lahkub suvalises suunas ja annab ruumi mõnele teisele tüübile." 
Täpselt seda ma tunnen. Pidevalt tahaks iroonilisi ja sarkastilisi märkusi teha, eriti malbetele ja pehmetele inimestele. Eriti nendele, kes vaatavad mind siiraste silmadega ja püüavad mõistatada, mis toimub mu deformeerunud ja jäises ajus.

"Veider, keegi teeb mingi teo ja seda veetakse lohinal pool elu järele."
Mõni kahetsus ei saa kunagi otsa. Ühel päeval kiirabi ukse taga oodates majasõpra (järjekordne hüppeliiges), hakkasin lahinal nutma, sest oli üks teine päev, üks teine inimene ja teine situatsioon. Aga siis oli juba hilja. Väga hilja.

"Solvuda on nii lihtne, selleks piisab pisikesest liigutusest, pisikesest eiramisest, pisikesest petmisest. Solvaja ei pane ise seda tähelegi. Solvumisest ülesaamisega on aga tükk tegemist. Koolis seda ei õpetatud."

Tean täpselt ja tunnen, et ka mina olen kuskil midagi valesti teinud, sest kui solvumine on nii suur, et traditisoone eiratakse ja jäetakse tegemata midagi, mida on tehtud viimased kümme aastat. Ja mida ma siis tegelikult tegin?

Tegelikult mulle meeldivad Peeter Sauteri mõtted. Ainult üks on imelik, Laura ei olnud mu lemmiktegelane selles romaanis. Jättis kuidagi selgrootu naise mulje, isegi pettumus oli see lõpu sõrmuste ostmine ja muu, aga raamat oli ok. Jutt siis "Ära jäta mind rahule" teosest.

Äkki peaks ka lihtsalt olema?

Mot maas

Mõtlesin välja oma lemmikreaalsuse. Kui olen alksi tarbinud natuke rohkem kui tarvis ja vähem, et kaotaks sündsustunde. Sellises olukorras oleks nagu väsinud, aga uni on väga hüplik. Pidevalt olen olekus, et kohe-kohe jään magama või siis kohe-kohe virgun. Samas ei tee kumbagi ja kogu välismaailm (kaasa arvatud koera niuts ja kraapimine, pidev värisemine külmast) oleks nagu teisest reaalsusest. Natuke nagu häirib, aga samas pikendab seda olekut, et magama ei saa jääda ja ärgata ei jäksa. Jalgadega on ka oma teema - tahaks hästi pikaks sirutada, aga selliselt, et varbad ikka teki alla jääks ja puusad paigast ei nihkuks. Külmast tõmban alajäsemed jälle kõhu alla ja siis tekib ilge kihu sirutamise järele. Ja nii tunde ja tunde. Vahepeal on lagi, mis nagu liiguks, aga kuna olen piisavalt adekvaatne, siis tean, et tegelikult ju ei liigu. Ainuke asi, mis sellise õndsuse rikub, on pidev vajadus WCsse joosta. Ei hakka sauterlikult kirjeldama toiminguid. Aga need on kõige tavalisemad käimlas käimise põhjused.

Häirivad inimesed, kes teavad ja oskavad kõike (vestlustes, pole nende pädevusi kontrollinud päris elus). Oskavad kaasa rääkida ja enesekindlusega kirjeldavad toiminguid, mis nad ilma õppimata ja loomulikult teevad. Rohkem, ilusamini, võimsamalt, lõdvemalt jne. Mina pean iga asja pärast meeleltult vaeva nägema  - kõva ja puine nagu ma olen (unustasin lisamata, et meeletult aeglane ja tegutsedes liiga kiire pulsiga). Järelikult olen piisavalt kade, et nautida teiste edu (nende jutus). Veel ei saa aru inimestest, kes mind kardavad. Muide, leidsin ühe hingesugulase, kes rääkis, kuidas isegi ta õde kardab teda. :) Oleks mul õde, siis see oleks hirmust juba soolasammas. Kui just ta ei saaks hakkama maailma hirmsama ja koledama tondiga.

Mu õpetaja täna küsis teiste ees, et miks mul on nii madal enesehinnang, siis tegi iroonilise nalja mu isa kohta (keda ta ei tundnud, lihtsalt arvas, et sobib konteksti). Ühesõnaga täna juhtus tööl kolm asja, mis teevad otsustamise järjest kergemaks ja kergemaks. Üks tore pool-kolleeg oli ka viimast päeva tööl - kellega ma nüüd vestlen õppekava sõnastuse ja enda uimasuse teemadel? Ikka sain oma trumploo lauale panna (Võtsin solgi ja rahakoti ja mõtlesin, et viskan prügi konteinerisse ja lähen sealt edasi poodi. Selgusehetkel avastasin, et olen keset Maximat, prügikott käe otsas lohisemas). See lugu on südametemurdja. Kuid seekord vist murdsin pigem enda oma. Nii kiiresti hakkas inimene mulle meeldima? Kahtlane.

Ma ju usun ...

Hirm

Tahan ikka aus olla. Seega vahepealset vaikust põhjendan suure ehmatusega, mis mind tabas, kui lugesin kommentaari oma naiivse ja subjektiivse postituse all, mis ei pretendeeri argumenteeritud ja õigustatud arvustusele. Mis ei taha üldse mitte midagi muud olla, kui mu mõtete välja puhumise koht.
Selle vahe sees on olnud kiire elu. On mõned emotsioonid ja peaevalud (nii otseselt kui ka kaudselt). Sain vanemaks, mängisin pinksi, sain kaks autasu ja kilode viisi mõtlemisaeinet. Hakkasin oma sõpru veel rohkem armastama (loodan, et ei lämmata neid ega ennast). Saan aru, et ei tohi elada millegi suure ootuses. Võiks võtta päev korraga. Proovin.
Kuna värin kirjutamise ees on veel sees, siis esialgu lõpetan ainult tsitataatidega, et kunagi nende juurde tagasi pöörduda  (kui julgen). Ma ei tahagi kunagi kirjanikuks saada :)

1. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus": "... ma ei tunne enam kunagi tema lõhna ja ei näe tema käsi arstirohtu segamas, ei kuule enam kunagi ta häält mulle midagi õpetamas. Ta armastas mind ja nüüd on ta surnud."

2. Andrei Ivanov "Hanumani teekond Lollandile": "Parem lamada teki all ja nälgida nagu Gandhi kui roomata mööda prügimägesid ja kinnitada endale, et me elasime nii, nagu me polekski üldse olnud."

3. Meelis Friedenthal "Mesilased": "Hing on nagu puurist pääsenud lind. Kui lind on vaid vähe aega puuris olnud, siis lendab ta kiiresti välja, kui aga on kaua pidanud puuris olema, siis harjub lind puuriga, see saab talle koduks ja ta ei suuda sealt lihtsalt lahkuda."; "Sõda teeb inimesed araks."

4. Maniakkide Tänav "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi": "Otsustada oli lihtsam kui seda täide viia."; "... ja mul on kogemused: heaga ei tee siin midagi ära."

Kevadhooaeg algab ...