Mis nüüd?

Selle aasta esimene poolmaraton tehtud. Tingimused olid talvised, kuid porised. Lund sadas otse näkku, ripsmed keeldusid lörtsi raskuse all üles poole tõusmast ja samal ajal jalad lirtsusid poris. Hea, et kõike ei näinud. Ainus eesmärk oli olla viimasest parem. Sain hakkama. Start on tehtud.

Armumise tunne pole ka kuskile kadunud. Mõtlen olnud ja oleks võinud asjadele. Mõtlen erinevatele tõlgendamistele. Mõtlen reaalsuset põgenemisele. Mõtlen lapsepõlvele. Miks mitte tulevikule?

Eelmisel nädalal oli mul kahetunnine vestlus tähtsa ülemusega. Ma ei saanud aru, mis minust taheti ja kas üldse taheti. Aga miski taak kukkus küljest, sest üle pika aja oli suhtlus. Kuigi kasutati ütlust, et ma ütleksin Sulle halvasti, aga ei taha Sulle haiget teha. Huvitav, kas jäi siis tegemata see haiget?

P. Sauteri nö lasteraamat tekitas mus suurt imestust. Tõesõna, kas ma loeks lastele juttu nokupuust ja peerupallist.  Mõtlesin ja lugesin. Isegi mu väikstel sõpradel jäi suu lahti. Panid kirjanikule diagnoose. Pildid ei teinud asja paremaks. Jõudsime arusaamisele, et lasteraamatud võiksid nunnud olla. Kasvõi natuke.

Mis nüüd saab, mis edasi?

Vist

Selline ootusärevus, armumise tunne vist. Mitte sõna otseses mõttes, vaid kirjeldavalt. Süda taob kiiremini, midagi on õhus. Liblikaid ei ole kõhus. Tegelikult ei oska seda sõnadesse panna. Või vastupidi, kõik fraasid, mis iseloomustavad mu olekut võivad tegelikult teelt eemale juhtida. Iseloomustavad sõnad tegelikult ei iseloomusta minu tunnet. Mitte, et see ainulaadne oleks. Paar korda varem on sama jama olnud, aga siis sai asjale anda kas inimese nime, saavutuse suuruse, adrenaliini määra. Nüüd seda pole. Ainult ilm on ilus. Ja tunne.

Mongooliasse ei plaani minna. Need korrumpeerunud riigid pole minu teema. Pole piisavalt raha ega iseloomu, et ennast kehtestada ja läbi närida kasuahnusest. Lugesin Roy Strideri "Minu Mongoolia" selleks, et õigustada enda metafoori, et on riik, millest ei sõltu midagi. Pigem oli teistsugune raamat. Polnud riigist, millest ei sõltu midagi.  Mulle meeldivad raskustega võitlused ja inimesed, kes oma armastustundele järgi ei anna.  Ich Bogdiga seotud peatükid ... mmmm .... Ja koera saamise ja endale saamise lugu. Tahan ka ennast ületada ja premeeritud saada. :)

See on nüüd küll mu lemmik "Minu ..."

Äkki tuli see tunne raamatust?

Päris?

Käitun oma südametunnistusega kooskõlas. Või nii vähemalt võiks. Hüppan oksalt oksale ja vaatan, et endast palju plära maha ei jätaks. Või midagi nii. Küünarnukk on enne suve haige, eriti ei meeldi see info. Ei oska ka midagi peale hakata, lootsin, et läheb üle. Nüüd selle süstiga ei hakka ju jamama. Või?

"Minu sees elab mürgine vanamees - ei tea, kas ta tuleb sealt kunagi päris välja ja hakkab vasakule ja paremale mürki pritsima või lahkub suvalises suunas ja annab ruumi mõnele teisele tüübile." 
Täpselt seda ma tunnen. Pidevalt tahaks iroonilisi ja sarkastilisi märkusi teha, eriti malbetele ja pehmetele inimestele. Eriti nendele, kes vaatavad mind siiraste silmadega ja püüavad mõistatada, mis toimub mu deformeerunud ja jäises ajus.

"Veider, keegi teeb mingi teo ja seda veetakse lohinal pool elu järele."
Mõni kahetsus ei saa kunagi otsa. Ühel päeval kiirabi ukse taga oodates majasõpra (järjekordne hüppeliiges), hakkasin lahinal nutma, sest oli üks teine päev, üks teine inimene ja teine situatsioon. Aga siis oli juba hilja. Väga hilja.

"Solvuda on nii lihtne, selleks piisab pisikesest liigutusest, pisikesest eiramisest, pisikesest petmisest. Solvaja ei pane ise seda tähelegi. Solvumisest ülesaamisega on aga tükk tegemist. Koolis seda ei õpetatud."

Tean täpselt ja tunnen, et ka mina olen kuskil midagi valesti teinud, sest kui solvumine on nii suur, et traditisoone eiratakse ja jäetakse tegemata midagi, mida on tehtud viimased kümme aastat. Ja mida ma siis tegelikult tegin?

Tegelikult mulle meeldivad Peeter Sauteri mõtted. Ainult üks on imelik, Laura ei olnud mu lemmiktegelane selles romaanis. Jättis kuidagi selgrootu naise mulje, isegi pettumus oli see lõpu sõrmuste ostmine ja muu, aga raamat oli ok. Jutt siis "Ära jäta mind rahule" teosest.

Äkki peaks ka lihtsalt olema?

Mot maas

Mõtlesin välja oma lemmikreaalsuse. Kui olen alksi tarbinud natuke rohkem kui tarvis ja vähem, et kaotaks sündsustunde. Sellises olukorras oleks nagu väsinud, aga uni on väga hüplik. Pidevalt olen olekus, et kohe-kohe jään magama või siis kohe-kohe virgun. Samas ei tee kumbagi ja kogu välismaailm (kaasa arvatud koera niuts ja kraapimine, pidev värisemine külmast) oleks nagu teisest reaalsusest. Natuke nagu häirib, aga samas pikendab seda olekut, et magama ei saa jääda ja ärgata ei jäksa. Jalgadega on ka oma teema - tahaks hästi pikaks sirutada, aga selliselt, et varbad ikka teki alla jääks ja puusad paigast ei nihkuks. Külmast tõmban alajäsemed jälle kõhu alla ja siis tekib ilge kihu sirutamise järele. Ja nii tunde ja tunde. Vahepeal on lagi, mis nagu liiguks, aga kuna olen piisavalt adekvaatne, siis tean, et tegelikult ju ei liigu. Ainuke asi, mis sellise õndsuse rikub, on pidev vajadus WCsse joosta. Ei hakka sauterlikult kirjeldama toiminguid. Aga need on kõige tavalisemad käimlas käimise põhjused.

Häirivad inimesed, kes teavad ja oskavad kõike (vestlustes, pole nende pädevusi kontrollinud päris elus). Oskavad kaasa rääkida ja enesekindlusega kirjeldavad toiminguid, mis nad ilma õppimata ja loomulikult teevad. Rohkem, ilusamini, võimsamalt, lõdvemalt jne. Mina pean iga asja pärast meeleltult vaeva nägema  - kõva ja puine nagu ma olen (unustasin lisamata, et meeletult aeglane ja tegutsedes liiga kiire pulsiga). Järelikult olen piisavalt kade, et nautida teiste edu (nende jutus). Veel ei saa aru inimestest, kes mind kardavad. Muide, leidsin ühe hingesugulase, kes rääkis, kuidas isegi ta õde kardab teda. :) Oleks mul õde, siis see oleks hirmust juba soolasammas. Kui just ta ei saaks hakkama maailma hirmsama ja koledama tondiga.

Mu õpetaja täna küsis teiste ees, et miks mul on nii madal enesehinnang, siis tegi iroonilise nalja mu isa kohta (keda ta ei tundnud, lihtsalt arvas, et sobib konteksti). Ühesõnaga täna juhtus tööl kolm asja, mis teevad otsustamise järjest kergemaks ja kergemaks. Üks tore pool-kolleeg oli ka viimast päeva tööl - kellega ma nüüd vestlen õppekava sõnastuse ja enda uimasuse teemadel? Ikka sain oma trumploo lauale panna (Võtsin solgi ja rahakoti ja mõtlesin, et viskan prügi konteinerisse ja lähen sealt edasi poodi. Selgusehetkel avastasin, et olen keset Maximat, prügikott käe otsas lohisemas). See lugu on südametemurdja. Kuid seekord vist murdsin pigem enda oma. Nii kiiresti hakkas inimene mulle meeldima? Kahtlane.

Ma ju usun ...

Hirm

Tahan ikka aus olla. Seega vahepealset vaikust põhjendan suure ehmatusega, mis mind tabas, kui lugesin kommentaari oma naiivse ja subjektiivse postituse all, mis ei pretendeeri argumenteeritud ja õigustatud arvustusele. Mis ei taha üldse mitte midagi muud olla, kui mu mõtete välja puhumise koht.
Selle vahe sees on olnud kiire elu. On mõned emotsioonid ja peaevalud (nii otseselt kui ka kaudselt). Sain vanemaks, mängisin pinksi, sain kaks autasu ja kilode viisi mõtlemisaeinet. Hakkasin oma sõpru veel rohkem armastama (loodan, et ei lämmata neid ega ennast). Saan aru, et ei tohi elada millegi suure ootuses. Võiks võtta päev korraga. Proovin.
Kuna värin kirjutamise ees on veel sees, siis esialgu lõpetan ainult tsitataatidega, et kunagi nende juurde tagasi pöörduda  (kui julgen). Ma ei tahagi kunagi kirjanikuks saada :)

1. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus": "... ma ei tunne enam kunagi tema lõhna ja ei näe tema käsi arstirohtu segamas, ei kuule enam kunagi ta häält mulle midagi õpetamas. Ta armastas mind ja nüüd on ta surnud."

2. Andrei Ivanov "Hanumani teekond Lollandile": "Parem lamada teki all ja nälgida nagu Gandhi kui roomata mööda prügimägesid ja kinnitada endale, et me elasime nii, nagu me polekski üldse olnud."

3. Meelis Friedenthal "Mesilased": "Hing on nagu puurist pääsenud lind. Kui lind on vaid vähe aega puuris olnud, siis lendab ta kiiresti välja, kui aga on kaua pidanud puuris olema, siis harjub lind puuriga, see saab talle koduks ja ta ei suuda sealt lihtsalt lahkuda."; "Sõda teeb inimesed araks."

4. Maniakkide Tänav "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi": "Otsustada oli lihtsam kui seda täide viia."; "... ja mul on kogemused: heaga ei tee siin midagi ära."

Kevadhooaeg algab ...

Hall

Härra Igor ennustas mulle, et jaanuaris saan uue tööpakkumise. Kaks nädalat on veel aega, seni tegelen usinalt ikka praeguste tööülesannetega. Uus periood ongi parem, avastasin üllatusega (väldin sõna pettumusega), et mulle pole antud enam ühtegi lisaülesannet. Mitte ühtegi. Järelikult olen tõestanud, et olen loll ja saamatu ning parem on, kui ta võrdlemisi vähestes kotades vussimas käib. Ega ta selle vussimise eest muidugi boonuseid ka ei tahtnud, aga elu õnne huvides ... (selline mõttekäik siis). Aga tõepoolest ikka ei mahu pähe, saadeti suurele pikale koolitusele ja siis ... Ah, ongi rohkem aega sportimiseks, lugemiseks ja meeldivate asjadega tegelemiseks (nu tegelikult mulle meeldib mu põhitöö ka). Ega ma eriti enam ei muretse. Lihtsalt lugesin kogemede ühte dokumenti ja seal oli nii nunnusti asi kirjas :)
Kui oma kirjaread üle lugesin, siis tundus kuidagi pessimistlik virin, kuid tegelikult tunnen ennast kergemini kui mitmete aegade eest. Palju kergemini, kergemana.

Lugemisest rääkides. Ma küll ei tea, kes mulle selle aja kinni maksab, aga Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" teosel oleks võinud vähemalt mingisugunegi lõpp olla. Sõnadega eputamisega harjusin mingiks hetkeks, aga loo arengut oleks ka oodanud. Nagu selline hämu seest olev elu. Kes selle raamatu sihtgrupp küll on? Ikka kummitab veel miski lause, kus pipetiga piima kuskile topiti ... (metafoor).
"Luhtumine. Luhtumine kujundab maailma. Ajalugu on luhtumise lugu, progress on luhtumise järgnevus. Areng! ütleb futurist. Kaotus, nendib mässaja. Pohmell! hüüab moralist tagumisest reast."
Kummitav minevik, kus kõik oli veel võimalik. "Mnemoturistid".

Selle sama "pulliga" seoses tuleb mul meelde raamat meenutustest, mis mulle meeldis: Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm". Majad, mis olid täis ajalugu. Enda lugu seotud vanema looga: "Leskede mängumaal olen ka mina mänginud." Samastada sai ennast. Oli universaalne lugu lapsepõlvest, aga vaatenurk oli huvitav võetud. Egotsentriliselt võrdlesin enda lapsepõlvega.

"... mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see."

Võib-olla saan minna tagasihoidlikule vastuvõtule :)

Lubadus

Uus aasta on saabunud. Mis tal muud üle jääb. Mul ei jää ka muud üle, kui lasta sellel sündida. Aeg teha kokkuvõtteid ja uusi kokkuleppeid endaga. Ühte pean küll ütlema, lubasin, et sellel aastal olen julgem igasuguseid otsuseid vastu võtma. Seoses sellega ka välja mõtlema, missugust viisaastakut endale soovin ja arvutama välja, kas terve mõistuse võit tuleb minu jaoks piisavalt kiiresti. Ajalugu ju on näidanud, et tegelikult ei saa väga kaua aega loodusseaduste vastu ja inimese vabatahet arvestamata edasi liikuda. Areng on asjadele sisse kirjutatud. Ma võin arvutile juurde monteerida viiskümmend hammasratast ega ta sellest paremini tööle ei hakka. Hoopis mujale peab oma tegevuse teraviku suunama. See kehtib ka inimsuhetes ja organisatsioonipsühholoogias. Parandada saab ühte auku korraga. (Muide, just eile parandasin pükse, mis olid nagu lahingust tulnud.)

Tõenäoliselt olin viimane inimene maamunal, kes luges läbi Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa". Lugemiselamust sellest ei saanud. Võib olla oleks originaalilugemine mõttekam olnud, mine neid tõlkijaid tea. Investeerijat ka minust tõenäoliselt ei saa, rahanduslikku haridust pole (rahanduslikku intelligentsust ammugi mitte). Kas tunnen sellest puudust? Ühesõnaga raamatus kasutati võtet, kus ühte mõtet tuleb korrata mitte viiel erineval moel, vaid vastupidi, sada korda sama moodi. Kuskil teises raamatus kunagi oli kirjas, et 21 korda on optimaalne korduste arv, mis ei väsita kuulajat ega kõnelejat ... ja mis kõige tähtsam, kasum on ka sees. Mind selle teose kordusid tiba tüütasid.
Raamatust sain kinnitust, et ükskõik, millega ka ei tegeleks, on taksitused, mida ületada, igal pool sarnased. Hiljuti loetud harjumuse raamatuga sai palju paralleele tõmmata. Oli kohe üks konkreetne näide, mis kargas silma (igaüks leiab ju seda, mida otsib ... käid nina maas, leiad koerahunniku, käid nina püsti, märkad pilvelosse): " ... elu on nagu jõusaalis käimie. Kõige raskem on otsus kohale minna. Kui te sellest üle saate, siis on edasine kerge. Neid päevi on olnud palju, mil olen peljanud trenni minna, ent kui ma juba kohal olen ja ennast liigutan, siis tunnen mõnu."

Raamatus kirjeldati taksitusi:
1. hirm
2. küünilisus
3. laiskus
4. halvad harjumused
5. ülbus

Ja öelge mulle, millise tegevuse puhul nad ei oleks segavaks teguriks. Hirm on mulle väga omane (kardan kaotada, kardan võita, kardan ...), küünilisus ka (ka teistelt tulenev, kui keegi hakkab mulle rääkima, et mu tegevus ei pruugi olla väga mõttekas, sest sellised asjad ei tööta, siis ma ei kontrolli ju kõneleja kogemusi vastavas vallas ... aga pigem peaks. Laiskus on nii tavaline, et seda teemat ei viitsi lahti kirjutama hakatagi. Halvad harjumused, mis on kohati seotud laiskuse ja kohati hedonismiga (nauding lahutada kannatus :) ... ma armastan seda definitsiooni endiselt) ning ülbus ... ma tean, millest ma räägin, lisaksin juurde veel ka uhkuse. Upakil ma olengi. Ei mingi rikkurit :)

Nii ... et ei midagi rahast, aga palju sellest, mis ma selleks teinud olen, et "midagi" (jutumärkides olevat sõna saab vastavalt unistusele vahetada) saavutada. Vat selle küsimuse võtan sellesse aastasse endaga kaasa. Mitte ainult küsimusena.

"Raha vältimine on sama hullumeelne kui rahasse kiindumine."

"Me jätame meelde üksnes ajaloolised tähtpäevad ja nimed, mitte aga õppetunni."