Kui tume veel kauaks ...

Kui tihti ühe nädala jooskul võib inimese juhe kokku joosta? Kui kiiresti väärtushinnangud muutuda? Kui sageli tahaks erinevaid asju? Ja eelkõige tahaks korda minna endale ja teistele. Kas on selline paradoks olemas, et näed unes ilusaid elemente, aga tegelikult on tegemist õudusunenäoga. Kas on patt Shakespearilt varastada lause ja panna see endale meeldivasse rüüsse. "Terve kuningriik ilusate kõhulihaste eest." Oi Richard, Richard ... Su hobusta ma ei võtaks.

Kas on võimalik, et kõrvadest all ja kaelast üleval asub inimesel südametunnistus, mis valutab füüsiliselt? Tõenäoliselt saaksin minna mõnda asutusse aru andma, kus mina švejkilikult simulant ei oleks. Võib olla väike elektriravi aitaks. Seda saab ka koduste vahenditega teha. Topiks mõned vardad või ebaterved juhtmed vooluvõrku ja muutun kulguriks ja jätan oma üleanalüüsimise maha. Ükskord mu väiksed sõbrad tegid ka mu tööl väikse elektrišoki. Mõjus tükiks ajaks emotsioonidele. Lühidalt, aju registreerib ju ühe probleemi korraga. Muu vajus selleks hetkeks halli uttu.

Kas aitab rääkimine? Või hoopis silma vaatamine. Või ikka ja jälle see armas aeg.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje...

Luuletus

Alustan täna Jüri Üdiga. See võtab mu meele- ja eluolu ikka väga põhjalikult kokku. Ausõna.

Tuleb ette

Tuleb ette vaevalisi tunde,
mil on kõik. Ja lauluridagi.
Tuleb ette taevalisi tunde,
mil ei ole mitte midagi.

Enda teha kõik. Ja mitte miski.
Maailm mängib keelte pilliga.
Olla elus --- siin on õudset riski;
verd ja higi, puid ja lilli ka.

Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule.
Mälu põhjas, meelemetsa taga
tahab Tõde tõusta jalule.

Ja tegelikult ma ei tahagi rohkem öelda, kui ainult keegi ka kuulaks.

Auuuu

Üksik

Tunnen ennast hetkel nii üksikuna. Mitte selleks, et mu ümber poleks inimesi, vaid seetõttu, et mul on lugu, mida ei saa kellegagi jagada. Keegi ei tunneks sama mida mina. Tegelikult kindlasti pole see ainukordne ja maailmas unikaalne situatsioon. Aga täpselt sellisel kujul siiski minu ja eriline. Ma ei saa seda kellegagi jagada, sest igaühe elukogemus ja taolise olukorra läbielamine on tema eesmärkidest tulenev. Aga mul polegi eesmärki. Mul on ainult see lugu. Olen oma mõttes valinud inimesi, kellega selle üle naerda ja keda pühendada detailidesse, aga ikka põrkan vastu mingit seina. Kes pole erapooletu. ... Tegelikult keegi pole. Ja selleks see nimekiri ongi ammendunud. Olen matiundilikult üksinda paneelmajas, kus elab veel umbes sada inimest. Liigun netis, kus on veel miljonid kahejalgesed. Osa sama ekslikud ja rumalad kui mina. Äkki oleks vaja tundmatut, ilma näota emotsioonide prügikasti. Muud polegi vaja, sest ega lahendused on mu peas olemas. Loo lõpp on ka vist olemas. Tegelikult mulle meeldiks lõputa lugu.

Tõenäoliselt on tegemist maailma vanima muinasjutuga. Tõenäoliselt on kõik seda läbi elanud erineval kujul ja astmel. Olenevalt iseloomu tugevusest ja emotsioonide vägevusest. Tõenäoliselt on mõistjaid rohkem kui hukkamõistjaid. Aga ma ei taha riskida, et seda sajaprotsendiliselt teada saada.

Ma ei taha üksik olla, sest tahaksin esimest (valetan, teist korda) jagada oma pulbitsevat, kihisevat tundevärvendust. Aga eks ma saan jälle üksi hakkama.

Tahan tunda.

Naer ja lahmimine

Elus edasi ja tagasi viivad jõud on siiras naer ja mahlakas lahmimine. Ma ei mäleta oma uusaasta lubadusi ja soove, aga neid kahte ma kindlasti ei puudutanud. Samas just mõni sekund tagasi avastasin, et olen oma veidruses see aasta kahel esimesel kuul rohkem südamest naernud kui terve eelmise aasta kokku. See on kuidagi väga öövastav (see ka üks neist sõnadest, mida tahan kirjutada). Või on lõkerdamine organismi kaitserefleks, äkki on toimunudki mingi perversne vabanemine. Igatahes ma avastasin, et mulle meeldib naerda, järelikult olen tavaline keskmine inimene. Milline kergendus.

Lahminud olen igasugustele küsimustele igasuguseid vastuseid. Samas ma ise olen tedanud, et tegelikult ma ei tea asjast midagi, aga prooviks mõne variandiga õnne. Selle kõige juures avastasin, et teised samasugused, sest äkki kiidavad mu "teadmise" ainuõigeks. Ei julge enam miskit kiiksatada, aga olen vestlusesse haaratud. Ju nii endale tuttavaid võidetaksegi, mitte siis kui avad suu ainult sajaprotsendilise õige vastuse puhul. Mu viimane suurim lahmimine oli, et Thor Arne Hetlandile meeldisid paaristõuked. Vastus sai üldsuse poolt õigeks mõistetud. Nüüd uurin netist suusasprinteri stiilinäidet. Ikka täiega lahmisin.

Ja olen jõudnud teha ka uhkustamist mitteväärivaid tegevusi. Aga ega peagi ju uhkustama. Hoian kõik endale, eelkõige tunded ja naeran enda, maailma ja huumori üle. Eelkõige viimase.

Homme on kommertspidu.

Suusk

Suusatatud. Alustaks sellise mööndusega, et paaristõuked pole mu tugevam külg, see on mu ainus külg suusatamises. 2 tundi 20 minutit käte toel edasi libisetud pole oma võimete ülehindamine, see on oma mõttevõime täiesti kaotanud inimese otsus. Ma ei tea veel milliseks kujunevad mu tegevuse tagajärjed, aga nohu on hetkel suurem kui uni. Ütleks isegi, et suurem kui elu.

Samas võib lõristamisel olla seos ka talvel suvisel riietusel väljas käimisega. Aga pigem mitte. Õhtune sõbrustamine oli peris vahva. Üllatavad jututeemad, veidrad tegevused ja vitamiinirikas toit. Siinkohal räägin lillkapsast ja porgandist, millele tugevalt pihta panime. Eelmine nädalavahetus arvasin, et sõbrad on vahvad. Täna olen selles väites veendunud ja lisan juurde, et ka kolleegid on tegijad. Ainult ise ei tohi hooletuks muutuda, see võib elu sassi ajada.

See aasta enam ei suusata. Kindel.

Pidu on lahe

Mul on tunne, et täna sain tunda hetkelist hingerahu. Õnnest jäi puudu vaid üks element. Aga see on alati nii. Täiuslikku maailma pole olemas. See eest on olemas naljakad olukorrad ja meeldivad lahendused. Ja võib oma kõhulihaseid treenida palju tahes, siiski naer annab neile hoopis uudse koormuse. Naer pidi ka ühe lisa eluaasta kinkima. Naer pidi parandama immuunsust ja leevendama valu. Samas koomikuks lausa ei tasuvat hakata, sellel pidi vastupidine efekt olema. Kust mul sellised vundamentaalsed teadmised? On üks vapper raamat: "Pika elu valem". Seal kõik oluline kirjas. Alates sellest, et munandite kontroll pikendab elu kuue kuu võrra ja liigne treenimine vähendb kahe aastaga. Muidugi ei ole seal kirjas millisest arvust ma liitmist ja lahutamist pean alustama.

Aga nüüd on kolm päeva olnud kohustusteta kõkutamist. Ausõna. Kui ma ennast ei näeks peeglist, siis arvaksin, et olen kuidagi noorem ja vapram kui neljapäeval. Tegelikult aga väsinum ja nõrgem, sest eks millegi arvelt peab lõivu maksma. Ei raatsinud magama minna, sest ühestki suutäiest mahlakast huumorist ei tahtnud ilma jääda. Kuradi hea oli. Ma armastan inimesi. Jälle.

Tekkis kohe tunne, et tahaks veel ja veel suhelda. Asju ajada, organiseerida. Ja see ei tähenda, et mu kaotusvalu oleks kadunud. Tekkisid süümepiinad? Pill tuleb pika ilu peale? Ei taha seda uskuda. Lihtsalt tuleb kaks maailma lahus hoida - mis oli ja mis tuleb.

Pidu on lahe...Tänud...

Sünnipäev

Täna saan vanaks. Mu abivahend saab ka täna aastaseks. Blogi olen ka pidanud 364 päeva jagu. Seega tähtis-tähtis.

Ainult esimene telefonikõne ei olnud sealt, kust tavaliselt. Ma juba öö otsa kartsin seda, et hommik on teistsugune. Magasin halvasti. Nagu sünnipäevaootuses väike laps, ainult, et ma pigem kartsin kui kibelesin. Ja siis helisest telefon. Tegelikult selles võimaluses oli see parim variant. Sai arutada kõik Lähis-Ida ja Kesk-Aafrika poliitilised probleemid läbi. Jäi veel imestada, et miks meid AKsse ekspertideks pole kutsutud. Meil oleks kümne aasta prognoos varukast võtta. Vat seda rääkisin esimese asjaliku jutuna sellises vanuses.

Aga tegelikult ma ikka ootan veel midagi, mingit märki või oomenit. Võiks märku anda, et elu on ka teistsugusena põnev. Vähemalt sünnipäev. Ja sellele järgnevad aastatd vanemana ja kogenenumana.

Minu pisikesed kaaslased tulid täna välja mõttega, et kõik vanad inimesed on paksud. Küsisin, et mis aastast hakkab vanadus. Loomulikult 25. Tehkem siis kõik enda kohta järeldused.

Palju õnne!