Istusin Viljandi äärelinnas pingil ja vaatasin inimesi. Jäin tunniks lihtsalt passima. Ma arvan, et sealt saaks raamatu materjali. Teed ületas mees, kes toetus kahele kepile. Kahjuks (minu õnneks) tegi ta seda valest kohast ja jäi ette ühele valgele maasturile, kes otsustas onu signaaliga kiirendada. Toimis ... teeületaja hakkas väga veidraid liigutusi tegema selleks, et teelt rutem minema saada. See ajas naerma, aga samas hakkas kurb ka. Minust möödus mees, kellel olid kõrvad natuke liiga palju peast eemal, hambaid natuke liiga vähe, aga muidu igati korrektne. Kandis heledat ja puhast riietust (püksid oleks võinud veidi pikemad olla), nööpidega triiksärki ja komplekti sulanduvaid kingi. Parklas väljusid bemmist laiade oksadega tüübid, kes arutasid oma tarku maailma asju valjult ja elavalt. Kirikuõpetaja kuube kandev mees istus volksu tagaistmele. Ja siis tuli tagasi heledas ülikonnas mees ja küsis oma hambutu naeratuse saatel, et kas mul igav pole üksi pingil ja äkki tahan koos temaga ölle jooma minna. Olin ikka väga imetunud, et selliseid kutseid veel tehakse. Vastasin viisakalt, kuid eitavalt. ... Just avastasin, et olen eitava vastuse selgeks saanud, aga kasutan seda juba liiga tihti ja ennast kahjustavalt. Ei ütlemine pidi olema hea enda säästmiseks. Ma teen alati asju valesti. Ütlen ei, kui "jäätist" pakutakse ja isu on.
Veel olen avastanud, et paljud toredad elemendid on oma võlu kaotanud. Või olen mina ajast maha jäänud. Kindlasti ka see. Ainuke, mis mind veel paelub, on inimesed. Vöörad, tuttavad, sõbrad, poolsõbrad ja eriti lähedased. Inimesed erinevas kontekstis: reisimas, teed ületamas, poodlemas, suhtlemas, koolitumas, targutamas ..., ..., ja teistest hoolimas.
Meelelahutus pidavat olema see, kui imed ja ise üldse ei panusta.
No comments:
Post a Comment