Sügis on alanud. Inimesed räägivad üksteisest mööda, reageerivad ebaadekvaatselt, kuid ausalt. Sõimati kaunitarist spetsialisti mendiks (aga ta ju kontrollis lihttöölisi).
Sügis on alanud. Hakkasin mõtlema, et milline inimene ma olla tahaksin. Ei soovinud analüüsida ennast hinnanguliste omadussõnadega, pigem saavutuste ja tagajärgede keeles. Nagu arvata oli, jooksin suurde ummikusse. Sain aru, et möödikud pean ise mõtlema, aga see sõltub jälle mu enesekriitikast. Ühesõnaga tahaksin olla enda suhtes leebem inimene ... aga mitte ullike.
Sügis on alanud. Õhus on edevuse lõhna. Pole päästev vihm ega kõdunevad lehed, vaid see, mis jääb nende kahe vahele. Vanasti arvasin, et see on armumine, aga nüüd mulle tundub, et pigem värskus, mis asendab suvekuumuse, paneb inimesed samastuma õhulisusega. Või midagi sellist.
Sügis on alanud. Elu muutub. Rohkem riideid peab selga ajama.
Sügis on alanud. Sain ühe pettumuse. Lugesin Jaan Krossi "Tabamatust", ootasin võimast lugemiskogemust nagu "Rakvereromaani" vm sellise puhul, aga kujunes kuidagi võitluseks aja ja raamatuga. Mulle meeldis kontekst ja ajaloolised tegelased, aga vist ei meeldinud see iseloom, mida Jaan Kross oli tegelastele andnud. See on ainuke loogiline seletus. Muidugi olid kirjeldused (ja paralleelid) vahvad; mehe välimus midagi tuttpüti ja sipelgakaru vahepealset, hanemunapealine ajakirjanik, hobunäoline tuletõrjepealik jne. Ja kui raamatu käest panin, siis jäigi see küsimus õhku, mis päriselt juhtus. Teos pani mõtlema, aga mitte enda üle, vaid ajaloolise tõe üle. Internetist ei leidnud teose arvustusi. Imelik.
Alanud on kossuhooaeg, uued väljakutsed, põnev tulevik.
"Siin majas on ju kõigil ustel lukud, mis ragisevad nii, et nende ragin jääb vist igaveseks mu selgrooüdisse."
No comments:
Post a Comment