Läheb paremaks

Teater tuli jälle maale. Meile etendati Neil Simoni "Meie, mehed". Päris teatris on toolid mugavamad ja juba maikuust kontidesse trügiv väsimus poleks võib-olla igas kõõluses tunda andnud. Polnud nii naljaks, kui ma "Päiksepoiste" autorilt oleksin eeldanud. Lugu iseeneset ju nagu päris, näitlejad ka asjalikud. Elamus kesine. ... Võib-olla minu negativismi pärast. Laias plaanis mulle meeldis, et käisin seda tükki vaatamas. Sõin portsu komme ja võitlesin tooliga. Tõenäoliselt oli mu kaaslane veel suuremas raskuses istekohaga. Kahjuks see ei lohuta mind. Igatahes on olemas erinevaid mehi ja autori vaatenurgast tundub, et meestele ikka meeldib olla koos naistega. Samas on nad oma harjumuste, iseloomude käsutada. Ja isegi armastus ei suuda seda muuta.

Kuna hakkasin teatri peale mõtlema, siis üks vilkuv tuluke arvuti ekraanil andis märku, et Vanemuises tuleb uus lavastus. Reklaam mõjus selliselt, et võtsin Daniel Glattaueri" raamatu "Hea põhjatuule vastu" ja lugesin läbi. Tegelikult eriti ei saa aru, milline see etendus välja näeb. Tundub nagu väljakutse. Äkki saan selles suhtes valgustatud.
Raamat ise oli armastusest, moraalist, ihast, millegi puudumisest kõige olemasolu tasutal. Isegi tundsin seda pinget ja adrenaliini, mis e-kirjade kaudu suhtlus inimestele annab  ... ja mille võtab. Täielikuks pettumuseks oli koht, kus Emmi mees oma kirja teele saatis. Ma ei tea, aga see tõmbas päriselulisust maha ja andis märku, et tegemist siiski ilukirjandusega. Sinnani olin valmis uskuma, et see võib juhtuda igapäevaelus. Või, et ongi juhtunud :) Või, et ma tean :)

"Pealegi meelditakse iseendale siis veidi rohkem, kui meelditakse teistele."

"Ma olen juba selline inimene: lähtun kõige hullemast, et saaksin koguda endas vastupanujõudu, mille abil seda siis taluda, kui see tõepoolest reaalsuseks peaks saama."

Kõik on juhtunud ...