Sellel suvel on mul jäänud veel kaks suurt asja teha, et endaga rahul olla. Kasvõi natunatukenegi. Vahepeal aga meenutan olnut. Tulen välja teadaandega, et kes armastab magustoitu, sellel Gruusiasse asja pole. Suurte söömingute ja joomingute juures kõige magusam asi oli melon. Viimasest aga ei saa nii palju kiireid süsivesikuid, et ennast korrakski ülienergiliselt tunda. Minust küll meloni ja arbuusi pealt tantsulõvi ei saanud. Ilma Eesti Mesikäpata oleks ilmselt magusadefitsiiti surnud.
Ühel õhtul läksin muusikat kuulama (Eestis ikka), täitsa üksi. Ei helistanud kellelegi, sest peale väsitavat reisi poleks minust nagunii väga toredat kaaslast olnud. Läksingi lihtsalt rahulikku muusikat kuulama, et kõrvus kumisevast Vene diskost lahti saada. Kuulasin lugusid ja tegelikult võitlesin väsimusega, mida oli mu silmades, seljas ja isegi jalgades. Eemal nägin oma head lapsepõlvesõpra. Seisis samuti üksinda ja kuulas. Sellest hetkest algas mu dilemma, kas liikuda tema juurde. Seista omal kohal edasi. Kui minna, siis mida rääkida. Muidugi pean mainima, et nii lähedased olime küll kunagi, et seda kohmetunud vööristustunnet polnud. Aga oli lihtsalt raske esimese sammu tunne. Ühesõnaga ma ei teinud seda rasket sammu ja tema ka mitte. Äkki ta kartis midagi (iroonia).
Koju minnes oli natuke kurbus küll hinges, aga väsimus oli suurem. Nüüd tuli asi lihtsalt meelde.
Tasa ja targu.
No comments:
Post a Comment