Maraton

Ühe unistuse tegin täna teoks. Jooksin oma elu esimese maratoni. Arvestades mu põlvede valu, siis ei ole kindel, millal oma järgmise teen. Ei läinud aega jooksma, vaid iseloomu kasvatama ja nui neljaks lõpetama. Tegin endaga kokkuleppe, et vajadusel kasvõi veeren finišisse. 27. kilomeetrini kõik tundus olevat ok. Tuleb muidugi mainida, et nädal kõhuhäda jättis jälje. Pidev janu, aga kui jõin, siis vesi ei imendunud ja loksus muga pikki maid kaasa. Peale mainitut kilomeetrit hakkas võitlus, kus oli helgemaid hetki, aga ei sekundikski allaandmise mõttet. Inimesed teede ääres olid julgustavad ja sõbralikud, ei tundnud häbi, kui võtsin pulsi rahustamiseks mõned kõndivad sammud päevakorda. Ühelt mehelt võtsin vastu ka öllelonksu, mis kohe latva kihutas, õnneks pakkus ta vett ka.
Lõpetasin. Mind isegi õnnitleti esimese maratoni lõpu puhul. Kuna tegemist oli küla võistlusega, siis olin naistest kolmas, ihiiii. Üldiselt vist kahekümnes. Mu taga oli vähematt viis inimest, sest neist ma möödusin.

Ühesõnaga - tehtud.