Eriti tihti ei kasuta ma sõna armastama. Aga hakkasin erinevaid positiivseid seikasid kokku siduma, avastasin tõe. Ma armastan veneaegseid autosid. Suuri ja kastiga, väikseid ja kandilisi, veel väiksemaid ja ümmargusi. Gruusias oli neid palju, olin pildistanud neid erineva nurga alt ja palju. Ja nad kõik meenutavad mulle Sind. Nende lõhn, nende hääl, nende välimus. See seletab, miks mõni tüütu teatrietendus saab minu jaoks positiivse noodi. Kui Marko Matvere kihutab Villisega või lavale ilmuvad Gaz-53d. Tõepoolest, minu lummus nende vastu on tuvastatud. Eriti Zil. Sõjaväemasinad. Kõik. Kõik Kõik.
Näha neid töökorras ja liikluses kihutavalt, jätab tunde, et aeg päriselt peatub. Mööda mägiteid üles ja alla tuhisemas. Oma tööd tegemas.
Sain täna teada, et ohatisega doonoriks ei võeta.
No comments:
Post a Comment