Ma olen õnnetu. Lausa füüsiliselt tunnen seda. Vaatan taevasse ja näen seal miskit kurbust, vaatan ilu ja näen seal puudusi. Olen inimestega ja tunnen ennast üksi. Ausõna. Ma ei tunneta teisi enda kõrval. Tahtsin sellest lahti saada ja otsisin kontakti erinevatel eluperioodil olnud sõpradega. Tulemus läks veel hullemaks. Viisakad äraütlemised. See aeg on mööda läinud, mil neid kontakte oleks hoidma ja säilitama pidanud. Nad on minust eemale kasvanud. Nemad on sotsiaalselt arenenud, loonud endale juured, aga ma olen endiselt seeme ja lendlen tulutult tuules. Õnnetult, mitte vabadust nautides.
Ma ei saa ka ütleda, et mul igav on, et selliseid tundeid tunda ja neile tähelepanu pöörata. Ma tunnen, et mul on ülesandeid. Mul on väljundeid, mul on visioon oma tööalasest arengust. Esialgu. Aga mul pole maandust. Tahaks, et keegi näeks mind minu tööst eraldi. Vaataks mind pilguga, kus pole ootusi, kuhu pole sisse kirjutatud tulemuseihalus.
Mul on lausa valus. Oma mullis pole ka pehme olla. Seda barjääri olen ehitanud enda ümber 2010. aastast ja iga uus trauma on ehitusmaterjali lisanud. Olen omandanud ka isoleerimisoskused ja auke täis teipinud. Tulemus on see, et olen ikka kurb. Vaatan kadedusega inimese peale, keda kõik armastavad :) tema tööst hoolimata või eraldi tema tööülesannetest. Ühesõnaga vihjasin isikuomadustele. Vist saamatult. See äkki ongi mu üks hädadest - hädapätakas.
Peaks siia üles kirjutama oma halvimad omadused:
1. räägin liiga palju
2. räägin liiga möttetut jutt ja palju
3. räägin enda möttetust elust lakkamatult ja palju
4. ...
Ma vist ei leia endaga enam rahu. Kuidagi pole hea. Ei teistega ega teisteta (with or without you - samas pole veel kõike ja kõiki proovinud). Või on mul ootused inimsuhetesse teised, mis teistel. Või kolmandatel.
Kes mulle ütleb, mis must tahetakse või miks mind ei taheta.
No comments:
Post a Comment