Arvestades mu ärevushooge ja mõttemaailma ning eelmist postitust, mõtlesin, et Doris Kareva "Sa pole üksi" on parim variant lugemiseks. Tulemus oli pealkirjale vastupidine. Kõiki neid magusarmsaid lugusid lugedes tekkis veel suurem masendus. Tuletas meelde elu põhiväärtusi ja nii imelik kui see ka ei tundu, kohtun ma nendega kõige rohkem kas raamatu või televisiooni vahendusel. Seetöttu siis tuju langus. Nu kuule: "... targasti taasloodud riigis elavad inimesed, kes on leidnud oma elus mötte, helguse ja tasakaalu." See on ju muinasjutu ülim aste. Ma muidugi oleksin nõus ka sellega, et keegi annab mulle küüniku medali. Medal seegi :)
Mõtlesin, et lohutus tuleb vastandite loost. Kuidas tuli ja vesi ikkagi kokku sobivad oma sobimatuses. Oligi õnnelik lõpp. Kuni järgmise korrani.
"Elas kord poiss, kes oli nii laisk, et temast laisemat polnud terves maailmas. Vähe sellest, et ta ei viitsinud õppida ega töd teha, mängida ega lugeda, süüa ega magada, mõtelda ega rääkida - õieti ei viitsinud ta olemaski olla." Aga milleks olla?
Tegelikult mulle kolm lugu ikka meeldisid ka. Läksid minu mõttemaailmaga kokku ja muinasjutu lihtsus ei häirinud nii tugevalt. Üks oli "Hundi vari". Natuke pisarakiskuja. Natuke müstiline ja tegelikult nii eluline. Vähemalt minu maailmas.
"Sinine kivi" iseloomustab küll minu otsustuvõimet (pigem võimetust). :) Tahan, ei taha. Mis on tähtis, mis ei ole tähtis.
Lõpeuseks oli looke "Luuletaja koer", mis rääkis päriselt sellest, et me pole üksi, kui meil on looming ja loomad. OK. Tegelikult mitte sellest. Vaid ikka sellest, mis saab kui meie muusa hukkub ja kes on päriselt meie eneseteostuse autor.
Enne magama minektut ootasin lohutust. Sain moraali ja õpetust. Kõik on mõtlemises kinni.
No comments:
Post a Comment