Vaatan midagi, mis pole minu. Ei tea, kas tahakski seda omale, aga tahaks natuke puudutada. Tõmmata käega üle. Tunnetada kõike, mis jääb sõrmede alla. Peatuda meeldivates kohtades. Vaadata seda, mida katsun. Kujutlus hakkab eluks saama. Siis peatan ennast. See ei pea nii olema. Miks? Sest meil on ühiskond, meil on normid, meil on väärtushinnangud ja mõnel on ka tunded. Avastasin, et oma halvale iseloomule vaatamata on mul ka mõned emotsioonid, mis on seotud sellega, et ei taha teistele liiga teha. Aga tahaks ennast hästi tunda. Teha seekord nii nagu mul oleks mõnus. Panen silmad kinni ja lasen selle jutuvada oma mõistusest eemale. Kujutluses sulgen suu. Aga isegi oma unenäos ma peatan ennast. Kurat, mis juttu ma ajan. Ma armastn inimesi, kes mind armastavad. Isegi kui nad on mulle kunagi liiga teinud. Ise olen ka paha olnud. Näiteks oma mõtetes täna. Aga ma tahan, et keegi teeks minuga seda, mis ma paregu Sinuga tegin :)
Ei pea kogu elu jama endasse praegu käsnana imema. Samas ta tahab isegi siis minuni jöuda, kui ennast betoonina kujutan. Ja ma tunnen puudust sellest käega puutumisest. Sealt oleks muidugi samm edasi suuga katsumisele (nagu lapsed, kõik tuleb suhu toppida, et asjadest aimu saada). Siis ei jääks ükski nüanss tunnetamata. Tegelikult ma teeks seda enda pärast, mitte millegi ega kellegi muu pärast ja mitte tagamõttega. Mõtlesin välja, et olen nõus natuke haiget saama, kui saaks vastu ka õnne. Või hetkelist õnne.
Aga see betoon sobib siia hetkel.
No comments:
Post a Comment