Miks on hea öösel kodust eemal olla? Seetöttu, et pole koduseid toimetusi ja selle arvelt jääb vööras voodis rohkem aega raamatutesse puurida. Nii nendesse, mis ise kaasa olen krabanud kui ka neisse, mis väsinum toakaaslane on kaasa võtnud. Seega mu suurele murele ei ole vastuseks vähem lugemine perioodil kui olen seotud koduväliste tegevustega. Käisin vist esimest korda elus Suure-Jaanis. Ega ma pole kindel ka, aga lihtsalt ei ole selle kohaga mitte ühtegi mälestuskildu. Selles vallas muidugi olen viibinud, sest kultuuri ja spordiga seotud tegevused tulid meelde. Hüpassaare poiss ja kanuutamine, mis algas sukeldumisega ja lõppes vööraste riietega.
Enne seda jooksin Tallinnas 21,1 kilomeetrit ja mõtlesin, et treening on ikka põnev asi. Seekord ma polnud omadega läbi. Jaksasin hiljem veel hüpata ja karata ja muigel nägu kustus ka kiiremini. Mitte mind valesti mõista, ikka oli katsumus ja väljakutse, aga natuke suurema enesekindlusega lõpetasin selle katsumuse. Seda teeb treening. Ville oli ka tallal umbes poole vähem. Nii arvuliselt kui ka pindalalt.
Aga raamat?
Jean-Louis Fournier "Issi, kus me lähme?" oli järjekorras teine, mis pani mind mõtlema, et minu mured mahuvad härjapõlvlase rinnanibule. Kirjanik räägib läbi musta huumori elust oma kahe invaliidist pojaga. "Nagu Cyrano de Bergerac, kes eelistas ise oma nina üle naerda, naeran mina ise oma laste üle. Isana on mul see eelisõigus." See võtabki kõige paremini teose kokku. Nautisin raamatu lugemist ja tundsin sümpaatiat isa vastu. "Muidugi on teie lapsed maailma kõige ilusamad ja targemad. Ja minu omad kõige inetumad ja lollimad. See on minu süü, nad kukkusid mul halvasti välja."
Mul ikka pole sõnu selle maailma kohta. Ja selle viimase lause valguses olen eriti ohtrasõnaline. Aga vaatasin teiste blogisid ja avastasin milliseid ümberjutustusi ja tölgendusi raamat tekitas. Kasutati sõna lootusetus, auhunnavõitja ... Ma ei taha neid sõnu kasutada.
Geeniloterii.
No comments:
Post a Comment