Vahel tundub ...

 Vahel tundub ..., vahel tundub ...!

Vahel tundub, et tahaksin midagi muud, kui seda, mis mulle on antud. Vöi, et tahaksin varem kui see tuleb. Ja samas see, mis tulema peab tuleb ikkagi. Aga kust ma tean, mis tulema peab? Nüüd siis sai see teoks, millest me rääkisime aastaid, kuidas ma kolin rahumeelsete ehitajatega ühte tuppa. Saan endale toetava pinginaabri ja panen toa sisustusse väheke naiselikku kätt. Köik läkski nii, ainult selle vahega, et unistajaid pole enam ja tugiisikuks olen mina. Loomulikult oli vahva sebida köige körgema ülemuse käest välja seinakell ja see siis lasta oma kabiini paigutada. Vötta endale riiuli kõige körgem korrus ja kuulata, kuidas kunagi ma meeldisin oma väikestele söpradele. Aga see ei ole see. Mitte kunagi ei ole enam see. Isegi unistus pole enam see. Keegi ei kuku enam kunagi istuli suurest röömust mind nähes. Mitte kunagi.

Pealegi ma pole tajunud oma vananemist. Aga vaatasin eila tennist ja mu üks lemmikutest - Davidenko - oli platsil. Ma vaatasin teda ja avastasin, et ta on vanaks jäänud. Googeldades selgus, et ta ikka noorem kui mina. Järelikult on see ka minuga juhtunud ... Aga see ütlus, et oled vana siis kui käid rohkem matustel kui pulmades. Seega pole küsimustki. ... Ma ei pea peegli juurde minema masendust otsima. Isegi noorena ei armastanud ma peeglit.

Vahepeal olen hoidnud madalat profiili. Kohtunikuna ei ajanud midagi sassi, kuigi vett segasin. Uus töökaaslane on mu südame võitnud, olen koos jaganud temaga oma elu ühte suuremat kirge - parandada löhkiseid asju. Saime kahe peale korda kohvimasina (mis tegelikult oli töökorras, aga käsklust polnud talle öigesti antud). Olen jooksnud oma tallaalused veriseks ja lasknud sportrinnahoidjal ka tema hoitavad elemendid verele hööruda. Ja siis vaatan pidevalt ukse poole, et sealt siseneks adrenaliinilaks. Aga millegi töttu on asi viibinud, kuigi tähtedeseis vöiks ju olla lubav.

Vahest on mul tunne, et tahaksin midagi muud, kui seda, mis mulle on antud.

Appi, ma vajan ...