Maailmas on jälle üks meesterahvas vähem, kellele ma meeldisin. Selline egoistlik seisukoht, aga oma nahas ma ju elan. Kusjuures mäletan kuidagi selgelt meie viimast vestlust ja kohtumist. Ma arvan, et mitte keegi mitte kunagi pole olnud nii röömus mind kohates, kui tema ühel suvalisel päeval. Suurest heameelest istus lihtsalt toolist mööda. Vat selline mälestus on minul kaasa võtta. Ajaloost vestlused televiisori ees. Ükskord sain nätsu pähe hambapastat. ...
Ülejäänud on hetkel üks suur pudru ja kapsad. Küsimärgid. Äkki oleksin pidanud ... äkki ta sai ikkagi aru ...
Niimoodi ei saagi inimesed kunagi korda. Rääkigu mulle mis tahes sellest, et asendamatuid inimesi pole olemas. Mina pole küll suutnud kedagi asendada. Hinge sees on tühjad augud. Miks???
Ma ei jäksa enam nutta.
No comments:
Post a Comment