Sönadega seletamatu segadus. Täpselt - ei oska näha pöhjust, tuua analüüse tagajärgedest ja isegi hetkeolukorra kirjeldamine on üle möistuse keeruline. Aju on vötnud vastu otsuse, et ei suuda sahtleid öigesse järjekorda panna. Proovib tegevused mötestada. Ega mulle ei meeldi ilma aerudeta vooluga kaasa minna, aga just hetkel selline asi on jälle toimumas. Peaksin vette hüppama ja kannad tugevalt maha panema. Algul kindlasti vötab tuikuma, aga hiljem künnaksin lainetes juba sihipäraselt. Aga miks ma ei tee seda? Motivatsiooniga võiks ju köik korras olla, aga tegelikult on neid kaikaid ikka väga väheks jäänud, millele toetuda hetkel, kui suudan teha hiiglasliku sammu vöi ka vastupidi, kui hakkan kukkuma. Nii vist ongi ... Ma ei alahinda kedagi ega midagi (loodetavasti), aga nii üksinda pole ma ennast selles maailmas vist ammu tundnud. Ehk see kuulus ütlus tagurpidiselt, mul pole kellelegi kilgata, kui ma midagi teen hästi (minu kategoorias hästi, mitte tavaliste inimeste möödupuude järgi). Ma ei saa kellelegi röömsalt höigata, et päev möödus ilma autot mölkimata ja pime soome vanamees ühe poolsaare spaas tegi mulle silma. No, ta oli ikka väga vana ja väga pime. Aga see olukord pani mind naeratama, mis sest et totakalt. Aga kellega sellist lugu jagada. Nonäed nüüd, sellest ma räägingi. Ehk rääkida ilma püändita lugu ja inimene vötaks mind sellisena nagu ma olen. Ja peale lugu olen ikka sama inimene - mitte rumala ega naiivse oreooliga, mitte saamatuse maskiga.
Kuskilt ajusopist tuleb mulle meelde Andrei Hvostovi "Projektijuht Posse". Ma ei tea, kuidas see haakub mu olukorraga. Vöi juhtus see kuskil idavirumaal juba, aga mu üüber aeglane aju lihtsalt sünkroniseeris asja alles paar nädalat hiljem. Mulle meeldis see lugu. Noor hakkaja poiss tegutseb ajaloos ja haarab härjal sarvist. Samal ajal on autor võtnud oma huviks lugeja harimise. Suutsin kujutada ette aega enne Liivi sõda. Mõtlesin inimese olemuse üle, kuidas targad ei tee vahet rahvusel ja kaubandus on köige alus. Ühesõnaga ma ei tunne ennast Tiideriku ega Alfina (kuigi hirmsasti tahaks), vaid hoopis sellena, kellest elu mööda läheb, sest aerud jäid koju. Tegelikult oleks see kena raamat väikestele sõpradele ette lugeda ja seda ju autor tahaksi.
"Ordumeister Toompea lossis vöis möelda, et see (tulevik) kuulub talle, kui ta üldse tulevikule mötles, sest miks pidanuks tulevikus miski erinema sellest, mis oli olnud minevikus?"
Ja kui inimene ka jagab oma munad erinevate korvide vahel, ka siis vöib juhtuda, et kolm korvi kukuvad. Vöib-olla ma enam ei tahagi mune, sellepärast liigun voolus? Aga Posse mõtleks tulevikule.
No comments:
Post a Comment