Teater. Suveteater. Abieluettepanekutest. Georg Bernard Shaw "Mesallianss ehk vääritu abielu", jälle Ohtus, seekord aidas. Kuigi piletile oli kirjutatud aed. Miks ma seda mainin? Väga lihtne, tundes mind, siis on teada, mitu kihti riideid selga ajasin ja kui palju vihmakatteid kotiga kaasa tassisin. Seega higi voolas ja kindlasti oli raskuseks mitte mulle, vaid mu vöörale pinginaabrile. Aga eks teater ole mitmedimensiooniline. Kuuled, vaatad, tunned, haistad.
Mulle meeldisid etenduse dialoogid. Vöeti luubi alla kirjanduse ülesanded, inimese sünnis käitumine, abielu eesmärgid, laste ja vanemate suhted. Eriti meeldejäävaks oli Andres Raagi sotsialistist tegelaskuju. Alguses tegelikult tundus, et ta ongi huumori jaoks sisse toodud, aga samas see nali töötas. Kui muidugi möelda autori maailmavaatele, siis loksub möni asi minu segases maailmas kuidagi paika. Vöi vastupidi, läheb segasemaks.
Naistegelased esindasid köik erinevaid tüüpe. Kuid ma ise ei suutnud ühegagi samastuda (minu probleem). Maailmavaatelt siiski pereemaga.
Meestest - Bentley alguses käis närvidele, aga hiljem tekkis kuidagi kahjutunne (äkki ei peaks tegelastesse nii sisse elama, äkki ei peaks tahtma tunda seda, mida teised tunnevad). Joy oli usutav, aga nii kahepalgeline, et oleksin peaaegu sekkunud. Oh seda röömu.
Mis ma targutan, see etendus möjus. Vestlused olid tummised. Vörreldes eelmise nähtud tükiga, oli see rohkem analüüsipakkuvam.
Mis muidu. Mitte midagi. Üksindus süveneb. Ootan positiivsuslaksu. Nagu Hypatia ootas, et seiklused juhtuksid, tema isa ootas, et keegi puudutaks ta hingekeeli. Igaüks oma, aga ikkagi tuleviku poole.
Naerda tahaks.
No comments:
Post a Comment