Hetkel oleks ajakohane rääkida ilmast. Või siis mainida seda, kuidas ta alati puusse paneb. Pühapäeval kohaliku külajooksu ajal (9,6 km) oli õues 31 kraadi ja keset päeva polnud varjupoegagi. Minu sörk toimus asfaldil, kus kahtlustasin, et kui piisavalt kiiresti jalgu üles ei tõsta, siis mu pastlatallad sulavad kuumuses. Vahepeal oli ka kõrbev vastutuul. Ma arvan, et järeldused võib lugeja ise teha. Seekord polnud jooks ka ringikujuline, vaid ühest külast teise, seega olin sunnitud veel 11 kilomeetrit kiirkõndi koju tagasi tegema. Seltskond oli hea vastupidiselt jooksule, kus olin nagu üksi rajal ilma varju ja veeta.
Ilma teine kärn oli eile. Red Hot Cili Peppersi kontserdil märjutas vihm mind korralikult. Minu sada aastat vana kilest jope pidas kõike muud kui vihma. Arvatavasti olin rinnahoidjani märg. Kahjuks olin ka kinnise jalanõuga. Ma ikka pidevalt imestan oma halba pastla valikut. Seekord oleks olnud plätu täkkesse panek. Aga ju ma mõtlesin, et sellisel üritusel on suur võimalus, et keegi mu liialt välja ulatuvatele varvastele maandub.
Bänd oli hea. Tuletas meelde lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahepealset aega. Oma esimese palga eest ostsin Red Hoti plaadi. Oma autoavarii tegin Red Hoti saatel. Ühesõnaga kõik see, mis jääb esimese palga ja täiskasvanuks saamise vahele on seotud Red Hotiga. Veel meeldis solisti vitaalsus laval. Kostüüm oli ka selline, et tekkis kahetsus, et ise pole selle peale tulnud ja kuskil seltskonnas kasutanud. Ja mis põhiline, ma tean neid laule ja need meeldivad mulle. ELU MÕNIKORD ONGI NII LIHTNE.
Muide enne muusikalist elamust sain ka oma esimese 3D kino kätte. Vaatasime "Jääaja" seiklusi. Oli ilus. Oli huvitav. Kahjuks või õnneks sain rohkem emotsioone õhtuselt muusikapeolt.
Sellel suvel on veel mulle midagi varuks.
No comments:
Post a Comment