Tulin just Hiiumaalt. Sellega seoses (ja veel paljude teiste asjadega seoses) ütlen ühe kipitava asja kohe ära. Et saaks selle taaga hinge pealt maha. Mis neil vanema generatsiooni inimestel viga on, nad suudavad rääkida mingi töö tegemisest kauem kui see töö ise aega võtab. Mõni tänitab ette ja teine kommenteerib takka järgi. Kas ei ole nii, et töö tuleb ära teha ja kui see analüüs ei sisalda paremaid töövõtteid, siis see pläägutamine tekitab lihtsalt juba ette vastikuse. Aga noh. Nüüd sai see kaelast ära.
Kuna tulin just Hiiumaalt, siis oleks sobilik mainida, et lugesin Douglas Wellsi "Jänki seiklused Hiiumaal." Oli peris hea huumor, kuigi ma ei jaga seda arusaama hiidlaste erilisusest :) Õnneks ma pole ka ekspert. Seega minu arvamus läheb korda ainult mulle. Eks jah, ma lugesin ka seda teost ühe hiidlase soovitusel. Olen varem kirjutanud, et Eesti kirjandus, mis mu käte vahele jõuab, on suures osas sinna tõugatud. Kas elu või inimesed. Tavaliselt inimesed.
Kõik seiklused ja lood tundusid realistlikus võtmes naljakad. Võis vabalt aru saada, kuidas autor tajus lammaste vedamise absurdsust või eestlaslikku loogikat. E hakka ju prügikaste tühjaks viima, sest need saavad siis jälle täis.
Meeldis veel see, et tulid meelde vana aja detailid, millele pole aastaid mõelnud. "Buss nägi välja, nagu oleks kaks väiksemat bussi omavahel kokku liimitud; sellel oli mustast kummist ühendus esimese ja tagumise osa vahel ning põrandal nende ühenduskohas ümmargune metallplaat, mis pöördus iga kord, kui buss keeras. Hoidku jumal selle eest, kui sattusid hetkel, kui buss otsustas keerat, seisma, üks jalg tavalisel põrandal ja teine pöörleval!"
Toredad olid ka kirjeldused bürokraatiast. Oma naiivse elu tõttu olen ainult ühe valusa paberimajanduse kogemuse läbi elanud, aga Douglase elamisluba ja abielu registreerimine panid mõtlema, et rohkem polegi vaja. Ma eriti ei usu, et aja jooksul midagi paranenud on. Ja tegelikult mulle meeldib Eestis ja tegelikult olen ma optimist.
Kolm viimast peatükki aga erinesid ülejäänud ansamblist. Tundus nagu kiidulaul oma naisele ja seetõttu natuke lõhkusid üldist tooni. Aga võib-olla päris elus on ka nii, et mõned teemad ongi pühad. Igatahes oli mul veidi kahju, et hertsoginna südamevõitmise lugusid lugesin. Õnnepalees käimise farss see eest parandas natuke päeva. Bürokraatia huumori võidukäik.
Aga teglikult oli tore mees kunagi seal Hiiumaal.
No comments:
Post a Comment