Avastus ... kuid mitte üllatus ... number 1. Ma ei saa oma elu elada ilma arvutita. Vaatan televiisorist mõnda saadet või filmi ja pidevalt tuleb guugeldada, mõni fakt vajab kontrollimist, lisainfo hankimist.
Nending ... kuid mitte üllatus ... number 2. Olümpia alguse puhul otsustasin natuke tähistada. See lõppes sellega, et täna hommikul ei tahtnud üleliigseid liigutusi teha.
Jagamine ... kuid mitte üllatus ... number 3. Käisin Ohtu mõisas "Suveunistusi" vaatamas. Teatrietendust - musikaalset komöödiat. Silmailu oli palju. Mõni stseen oli nagu vanaaegselt postkaardilt maha hüpanud. Võis siis vastupidi, sellest hetkest sai vanaaegne postkaart. Lugu oli suviselt lihtne. Vana tuttav lugu. Või siis vastupidi, uus lugu. Etenduse päris alguses ehmatasin ära, kui Mel ja Robert hakkasid omavahel karjudes suhtlema. Kartsin, et tuleb närviline tõmblemine. Õnneks oli stseenides palju pehmust, eriti tõi seda Belle tegelaskuju muinasjutumaalt. Ja loomulikult ilusa Nele-Liis Vaiksoo naeratus ja kaunid silmad. Parim huumor oli siis, kui Sinclair põhjendas oma abielu tulehark Amandaga. Midagi hakkas helendama kinkude takka.
Etenduse ajal ei vaadanud kordagi kella ja tooli maitse suhu ei tulnud. Samastasin ennast Meliga ja tema laul jäi ka koduteel kummitama, samas hetkel enam meenutada ei suuda. Kuidagi nii ... "Vahel tundub ...".
Ehk siis purjus olen olnud, pohmakat kannatanud. Teatris käinud, raamatuid lugenud. Sportida võiks alati rohkem.
Millest ma sellel suvel veel unistan?
No comments:
Post a Comment