Eile sai mainitud, et raamatukogus käisin. Tulemuseks oli raamat (Hille Karm "Midagi head"), mida silmal on hea vaadata. Maalähedased toonid rahustavad. Paberi materjal ka kuidagi rõhutab inimese ja looduse seotust, aga tekstist ei taha ma lihtsalt rääkida. Liiga vara on, et ropendama hakata.
Kuidas minusugune tuim ja külm jääkaru satub ilusate, tundeliste mõtete ja sõnade keerisesse ja sealt edasi juba lõksu? Küsimus jääb õhku. Toomas Uba vast oskaks mu saavutusi kommenteerida allarlevandliku vormi võtmes. Kuuse Lempsule panust ei paneks, tema läheneb spordile liiga matemaatilselt. Teeks väikse statistika, kui suur oleks tõenäosus, et saan teistsuguse raamatu jne. Samas oleks hea teada, mida eelmisel aastal samal ajal lugesin ja millal esimest korda taolise tükiga hakkama sain.
Pealegi eks nii kiirel ajal ei saaks kedagi neist tülitada. Maailmanaba on hetkel Kanadas.
Huvitav, kas ma olen terve elu olnud nii kriitiline või sai 2010. aastal mu mööt täis? Ei jaksa kõike tagant, heaks ega suureks kiita. Ma pole vormis.
Ujudes näiteks läks eila sääremari nii krampi, et kartsin hirmuga, et see külaujula on viimane koht, mida mu kloori täis silmad näevad. (Muidugi kohati oli mõte õigustatud, sest peale sauna tuli kloor silmast välja ja edaspidi nägid kloorist tühjad silmad). Ei, sellesse ma ei uskunud, et haiglani vastu pean. Siiski, siiski, Jumalal olid teised plaanid ja sain täna tööle kahel jalal puha. Ikkagi - ma pole vormis.
No comments:
Post a Comment