Olen sunnitud meenutama oma lapsepõlve. Kuidagi palju negatiivset tuleb meelde. Mitte, et keegi oleks mulle liiga teinud, vaid mina valmistasin tihti inimestele meelehärmi. Tavalises mõistes oli mul õnnelik noorusaeg, sõbrad, vanemad, väike vend. Aga ma millegi tõttu protestisin kõige ja kõigi vastu, haukusin õpetajatega, vihastasin vanemaid, ajasin kiusu sõpradega. Kuidas nad kõik mind talusid ja tahavad tunda siiani? Või nemad mäletavad minuga seoses olevaid rööme? Miks mina ei mäleta? Samas meenub kõik see, kui head teised minuga olid. Ma olin nagu karistus headele ja asjalikele inimestele, mille nad valisid, et hiljem hinnata teiste inimeste positiivset seltskonda.
Ei tea ühtegi head põhjust miks mu vana klassijuhataja peaks tahtma minuga kokku saada ja vanu aegu meenutada.
Üks ütles mulle, et Hobujõud pidavat kangekaelsuse vastun aitma, huvitav, kas maksab proovida. Mulle kargas hetkel pähe kummaline mõte.
Jälle jõudsin väärtushinnanguteni. Olevikus ehk siin ja praegu hindan tuimust ja külmust ja trotsi ja kangekaelsust, kuid distantsilt vaadates tahaks näha pigem pehmust, soojust. Ja seda kõike tahaks, et kiirgaks minust välja. Käärid. Aga küsin homme õpetajalt, et miks ta tahtis minusugust jonnipunni näha (lükkas pikali, aga mina jonnakalt ja samas totakalt ikka tõusin püsti ja nii iga päev).
Homme saan oma küsimusele vastuse. Loodan, et vastus pole käärid.
No comments:
Post a Comment