Avastasin jälle, et olen andnud näpu kohta, kus krabatakse terve käsi. Pealegi tahaks oma nunnut näppu ka tagasi esialgses seisukorras. Kas sellised olukorrad tekivad sellest, et ei oska ei öelda või pigem sellest, et "tüüpilise naisterahvana" ei tea ma ise ka, mis tahan? Ei siis, kui teen valikut ega ka siis, kui valiku tagajärgi pean analüüsima. Kumbale variandile jaatavalt vastamine mu enda silmis paremasse valgusesse jätab? Isegi seda ei tea.
Paanikahood tabavad mind järjest sagedamini. Põhjuseid võib leida lähedalt ja kaugelt. Ise mässin ennast võrku, kust pole väljapääsu. Kinnisideed on minu kinnisideed. Loodan, et see kõik ei tee minust vikerkaarevärvipimedat.
Eile naeratasin rohkem ja see tasus ära.
No comments:
Post a Comment