Küsimused

Kohe-kohe hakkan asjalikuks. Aga enne peab tegelema paari segaduse ja emotsiooniga, mis võib ratsionaalsust pärssida:

1. Kuidas jääda väärikaks ... ka siis kui Sa midagi nii väga tahad?
2. Kas on olemas eakohane käitumine ... ka 36-l?
3. Kuidas on nii, et mönel inimesel on eemal olevaid inimesi kergem mõista ja lähedasi raskem?
4. Ja kuidas ma aru saan, kas mu enesehinnang on adekvaatne ja endale püstitatud eesmärgid täidetavad?
5. Kuidas aru saada, et ma kasutan omale antud aega õigesti?
6. Miks on aeg-ajalt selline tunne, et ma pean oma valikuid kellelegi (ükskõik kellele) töestama?

Ma ei proovigi vastuseid leida, aga sõnastasin küsimused, sest miski koolkond ütleb, et kui juba suudad konkreetselt küsida, siis pole vastused enam kaugel.

Ise arvan, et sain oma ajakava enda tarvis tööle. Panin logistika paika. Prioriteediks töö, siis tuleb sport (selle sees pole veel hierarhiat paika pannud ... tegelen asjaga), suhtlemine, mälumäng (täpselt sellises järjekorras) ja kulminatsiooniks on mai lõpus kevadkoristus, kus plaanin kogu kasutu tavaariga prügimäele saata ka hetke logistika ja asendada see uuega.

Käisin etendusel, mis töi tagasi armastuse teatri vastu. Ühel korral, ühel etendusel see kippus käest libisema. Nüüd aga olid laval kõik armsad enesekindlad ja oma osa kandvad näitlejad. Lugu oli mõistetav, dialoog andekas. Mis veel elult tahta. Istuda loožis ja vaadata esietendust - mulle isegi välgatas mõte, et ma olen oluline ja tähtis. Natukeseks :)

"Ma isegi kirstukaane vahelt näitan teile keelt."

Peaaegu nädalaks oli mul võimalus sisse lülitada režiim, kus ükski rutiinne tegevus ei kehtinud. Ei tööl ega kodus. Aju sai restardi teha. Muidugi on oluline roll inimestel. Kandev roll, kui aus olla.

Kaks tösist ülesannet on vaja täita. Otsustada, kus ma tahan rohkem olla. Millist sporti rohkem teha ja kuidas teavitada neid, kellele kavatsen ära öelda (valikus on: lauatennis, korvpall, mälumäng ja perekonkondlik üritus).

Ja merikotkas läks hiireviu asju ajama ning ilma ideedeta raha kulub.

Uus peatükk

Viimasest kirjutamisest saati olen liiga palju tundeid (ja muid asju) läbi ja üle elanud. Kronoloogilises järjekorras: igatsus, selle likvideerimispüüe, üksinduse otsimine ja selle leidmine, inimeste solvamine (ainuüksi olemasoluga ja mitte nende jaoks), olemine vööras vööraste keskel, kettaspordi taasavastamine, töökoormuse tonnine kasv mu ölul, pettumus teatrist, tühjaläinud ootus/lootus, teadmiste juurdevool ja endiselt oskus trammi alt enam-vähem väärikalt välja tulla.

Aga tegelikult virr-varritab mu elu mu sees ja ümber. Nagu meeldivat värvi lõngakera, mis on pussis ning mille algus ja lõpp on ebaolulised lahti harutamiseks/arutamiseks. Ma nagu teaksin täpselt, mida ma tahan ja kuhu jõuan, aga siis juhtub midagi, mis täpsust hägustab. Ärkan hommukul üles teadmisega ja piisab kellegi lausest, ütlemata jätmisest kui juba ei ole nii kindel ...

Ühe asja otsustasin küll ära, suhtlen inimestega puhtalt sümpaatiast ja jätan suhtlemata väsimusest. Jätan kõrvale kõik töestamist või mängureegleid vajavad "sõbralikud" kontaktid. Mul on küll inimesi vaja oma ellu, aga ei ole tarvis rohkem ajutööd kohal, kus mõnu ja meelelahutus ning üksteisele lihtsalt toeks olemine oleks prioriteet. Ei taha suhelda inimestega (va töö), kus ma pean viis korda mötlema ja ühe korra ütlemata jätma. Nagu batuudil ... hüppad, maandud, teed trikke ...

Ma ütlen selle kõvasti välja. Mul on liiga palju tegemisi. Ma tean, et tegelikult mulle selline elu meeldib, aga sellel hetkel kui keset autosõitu pillima hakkan, kuna vastu tuleval masinal üks latern põleb nõrgemalt, ... sain aru, et ma ei jõua enam enda eluga sammu pidada. Jälle oli põhjus pillimiseks.

Sulgesin enda elus kaks (võib-olla kolm) peatükki. Tegin endale kaardi ja astusin organisatsiooni liikmeks.

Aeg

Aeg on meie sõber. Ma muidu vaidleks sellele vastu (kogu see vananemine ja keha nõdrenemine), aga see viis, kuidas ta teravused mugavaks pusletükiks uhub, teeb lihtsalt ta töö asendamatuks. Kogu seiklusest jääb alles ainult rööm, mitte valus tagasiigatsus, inimesest jääb alles sõber, mitte elumöte. Samas Jaak Prozesi tõdemus: "Kardan mööduda puudest ja inimestest, olemata nendega kohtumiseks valmis" kehtib endiselt veel minu kohta, sest eluspiraali teises ringis kohtun inimestega, kelle magasin maha esimeses ringis, aga nagu teada, läheb spiraal ajas laiemaks. Seega tahaks nüüd olla rohkem valmis ja suruda kaardile, et aeg peaks olema ja ongi meie poolt. Ja liigses innukuses ei tohi muidugi suluseisus olla, vaid ikka öigel ajal öigesse kohta söösta.

Pidu oli kena nagu ikka. Otsisin õiget omadussõna kirjeldamiseks, aga jäin pidama muheda juurde. Ideaalselt annab tunnistust sellest, et teravusi polnud positiivses võtmes. Veel sobib muhedus ka seda turvatunnet kirjeldama, kuid ta ei sobi õnnetunde ja tänulikkuse edasi andmiseks minu sees.

Mälumängul ühel hetkel tabas õnn ja teisel ebaõnn. Nagu kahemehesaag - kord ühele kord teisele poole.

Esindasin oma valda kettaspordis. Ja tegelikult mitte just oma valda. Kus see õige asub? Tehke see haldusreform juba ära, siis ma ei pea valima "kosilaste" vahel. Teine võimalus on rahulikult oodata, et noored siiski kosuvad ja lähevad vanadest mööda, nii nagu see päriselus käib. Ainult möned Paud jäävad müüte murdma.

Olen see aasta rohkem kinos käinud (oma kiiret ja segast töist elu ignoreerides) kui terve eelmise aasta kokku. Meelt on vaja lahutada.

Muuseumis käisin ka. Tahan ikka ja jälle läbi elada suurmeeste elu ja saavutusi. Seega vaatasin üle, kuidas norralane ja inglane võidu lõunanabale tormasid. Ja pärast ostsin raamatu, mille kunagi paar kuud tagasi olin poes riiulile raske südamega tagasi asetanud. Nüüd tundus, et olen selle välja teeninud.

Sirvisin töistel eesmärkidel üle ka oma ühe vana lemmiku:

"Olin oma elu jooksul avastanud, et kui sa oled liiga innukas, kipuvad teised jahedamaks muutuma. Ja kui sa oled jahedam, kipuvad teised innukamaks muutuma."

"Turvatunne ja kindlus olid igavuse tasu."

"Armuda on lihtne; aga keegi ei õpeta sind lakkama armastamast." Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha"

Jälle need juuksed

Jama on see, kui tunded ei lase ratsionaalel möttetööl võidule pääseda. Kui võtan hinge inimese, kelle elus ei saa osaleda, aga ikka "rändan" sellele maastikule, mis minu jaoks on nagu eestlase jaoks kõrgmäestik. Ikka tõmbaks oma käe läbi juuste, puudutaks sõrmedega põski ja teisi näoosasid. Ikka vaataks ome peegeldust vöörastes silmades. Nendest silmadest, mis hindavad mind ainult paari kohtumise ja oma fantaasia taustal. Ei mingit minevikku ega saavutusi, ei mingit tulevikku ega kohustusi. See võiks olla puhas mõnu, aga kui igapäevaellu sõidavad sisse seigad ja unistused. Kõik oleks võinud ju klappida ja võib-ollagi läbi saada, aga elul oli varuks üllatus, mis esialgu tundus ebaõiglane ja kurb, kuid hiljem aitas näha mu iseloomu ja paika panna töekspidamised. Ja kolmandal juhul tundus, et vastutan nyyd juba ühe inimese eest rohkem. Ühesõnaga tegin lõpparve. Pean maha jahtuma. Mu vabadus on ohus.

Avastasin, et ma siiski ei suuda kõiki inimesi lõputult taluda. Võib-olla lihtsalt tekkis nii tugev võrdlusmoment ... ilmselt nii oligi. Igal teisel juhul oleks uusi tuttavaid oma ellu lasknud kasvõi selleks korraks, et veidi nalja saaks. Natsa sai. Üks meesterahvas kahtlustas varasel hommikutunnil hotellikoridoris, et mul ei ole "oma" juuksed ja päris päevasel ajal küsis veel korra üle, et mis värk mul nende juustega on. Ma pole nii pikalt peeglist oma karvkatet küll passinud. Ei saanud vastust. Märkuse tegijal endal polnud eriti üldse midagi pealael. Äkki ta lihtsalt ei tundnud normaalseid juukseid ära.

Vananemise päeva üllatused:
1. joostes ühest tööplatsist teise, pidasid mind kinni paar toredat naisterahvast, et öelda mulle, et ma meeldin neile :)
2. tähtis mees edastas mulle ümbriku, milles pidavat olema kiri maksuametilt, aga oli hoopis nunnu panda heade soovidega
3. helistas vana töökaaslane ja ütles, et ma olen nii tore
4. ...
5. ...
Mõne asja jätan enda teada :) Lihtsalt selleks, et tore on, kui inimesed teavad, mis mulle meeldib ja vaevuvad kasvõi natukenegi sellega "mängima". Pandad, Metallica, lagrits, magus ...

Ja kas anna või lase unustada ...

36

Eile õhtul voodis tuli mulle üks maailmamuutev mõte, aga kuna pliiatsit ja paberit ponud käepärast, siis jäi see ainult mötteks, mis haitus nagu piibutoss.

Selleks, et mõni asi teoks saaks, olen ma enda poolt teinud rohkem, kui ma tavaliselt oluliseks peaksin. Aga kuna teiste eest ma elada ei saa, siis ma ei tea, kuidas lugu lõppeb. Mul on sellest mitmeid nägemusi; kollaseid ja roosasid. Ma olen oma seiklused selle peale üles ehitanud. Oma paremaks inimeseks kasvamise olen sellele kaardile asetanud. Oma järelduste alged olen sellest loost teinud. See on minu elu lugu. Ja see alles algab ... nii kõrges vanuses :)

Käisin kinos, sain emotsiooni, jälle traumeeriva (ju ma valin selle järgi oma filme). Tegelikult lähen vaatama inimese eneseületamist, aga tulemuseks on tihti kas elukaotus või seekord siis sisutühi kättemaks, mis ei anna kaotatud tagasi ja veel vähem hingerahu tulevikuks.

Käisime majasõbraga paaris mälumängul. Oleme ju paarina märke maha pannud ometigi. Esiteks jäime paar minutit hiljaks, teiseks küsisime üle saali kirjutusvahendit (sest ega me ei teadnud ju, et kirjutama midagi peab), kolmandaks sõime snäkilaua tühjaks, sest pikk kinopäev oli selja taga ja neljandaks võtsime pensionäride eest ka teise koha auhinnad omale. Minu meelest oli see vähim, mida teha saime.

Olen nädala proovinud ettevalmistusi teha oma vananemise jaoks, aga lõpuks tulevad need kortsud ja see pekk ikkagi ootamatult.

Homme lähen suuruselt teisele Eesti saarele korvpalli mängima ja loodan, et mu eneseusk ja -kindlus on vankumatud. Esiteks ma ju oskan seda mängu ja teiseks ma ju tean, mida ma tahan ja millega riskin. Andku mulle ainult võimalus. Mitu korda see trummar selles auhinnatud filmis lolliks jäi enne, kui julges olla julge. Ja ma ei räägi ainult korvpallist ...

Ma ei taha olla mingi peegel, kes ise ei tee midagi, aga peegeldab teiste sündmusi.

"Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne." ("Doonori meelespea" Mati Unt)

Ikka tahan ...

Ikka selles tahtmise laines. Inglise keeles on ütlus, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Ma ei ole, pigem olen sõnastanud nad ikka väga konkreetseks. Ja selle mustri juures avastan, et elu on ... (otsin õiget sõna) ... järjest tihedam. Teen oma rutiini ja samas pistan jala ka võõraste ukse vahele. Selles virr-varris aga keerlevad punase niidina inimesed, kes tunnustavad teisi tingimusteta, vaatamata nende paksule tagumikule ja ebasümmeetrilisele ninale. Kes panevad tähele, kuidas inimene võõras kohas teeb suurepärast kujundujumist ja peavad ka ujujat suulise kiitusega meeles. Inimesed, kes usaldavad oma kaaslast ja arvavad, et nad on siia ilma loodud, et aidata kaaslase unistusi ellu viia. Ja inimesi, kes peavad teist nii andekaks, et otsustavad jagada seda oma kõige lähedasemaga ... abikaasaga. Keeruline lugu, aga väga konkreetne.

Jaanuari keskel käisin veidras teatris. Lugu ei kõnetanud mind (äkki on mul elus endal liiga palju lugusid???), aga naise kehakeel oli äärmiselt usutav ja ... piinlik öelda, nauditav. Uskusin iga ta piina ja mitte sõnade töttu. Väga väga laias laastus satub seksuaalselt väärkoheldud laps täiskasvanuna kokku oma "kohtlejaga". Aga see ei ava nüüd seda etendust üldsegi, pigem lihtsustas.
Hiljem hängisin moodsaimas linnaosas ja sõin kindlasti imidžitpäästvas kohas täisväärtuslikku rooga. Aga kui kirjanduslikud liialdused välja jätta, siis oli lõbus, mõnus ja kena. Justnimelt KENA on see sõna, mida on õige ja õigustatud kasutada. Kõik oli väga kena, isegi peatus bensukas enne kodu. Nii kena.

Miks mu enesekindlus on nii kõigutatav? Räägin korvpallist. Kui ikka antakse märku, et mu tegevus pole kooskõlas üldise hea eesmärgiga ja mu oma aju ikka ei genereeri sama vastust, siis algab mul pigem võitlus, et jääda väärikalt platsile. Jalad on ka paar nädalat (peale seda imelikku vigastust) tuimad olnud või siis ise olen alalhoidlikumaks muutunud ja ei kiirenda meeletult.

Olin kutsutud üritusele. Kutse sabas oli kirjas ka palve, et peaksin väikese kõne. Sain kutse nii hilja kätte, et lootsin, et see vabastab mind esinemiset. Istusin terve ürituse nagu kuumal sütel ja kui paus kuulutati, siis arvasin, et oht on möödas. Hiljem hakkas piduliku elava muusika saatel auhinnatseremoonia, kus keegi ju loomulikult sõna ei võta. Pidin tänukirja ka ühe oma väikese sõbra eest vastu võtma ja ... sealt see pauk tuligi. Kuna premeeritut ennast polnud, siis äkki mina ütlen, kuidas auhind "koju" toodi. Esiteks ei olnud see kuidagi seotud selle teemaga, mis mu esialgsel kutsel kirjas oli ja teiseks ... ühesõnaga kõrvade kohinal, ja higise seljaga rääkisin midagi. Vaatasin auditooriumile otsa ja viskasin loodetavasti asjakohaseid nalju. Pärast, kui kogu ametlik osa läbi sai, astus üks bändimees mu ligi ja kiitis hea kohanemisvõime ja parima kõne eest. Ja juba eelmisel aastal oli minu kõne talle enim meeldinud. Mille peale ei osanud muud öelda: "Kena! Loodame, et see saab harjumuseks." Kas keegi oskab midagi veel totakamat välja möelda?

Kutsu suri ... Ilmselt läks Ossi juure ... ja ...

Tehti järgmine tööpakkumine. Kas ma töesti olen kõike seda vaeva väärt?

Tahan ...

Möödas on jõulud ja aastavahetus. Mötetes on tehtud kokkuvöte ja pilk suunatud selle aasta soovidele. Nagu keegi hiljuti ütles, siis tegelikult olen juba otsustanud, kuidas tahan elada. Lihtsalt pisiasjad ja kaasteelised ning asjaosalised tuleb läbi möelda. See keskeakriis teeb inimese imelikuks. Eelkõige tudlikuks. Või pigem ei taha keelata ennast tunda. Mälestusi olen kogu aeg väärtuslikuks pidanud, aga nüüd pigem ei karda välja öelda ja näidata. Või siis on kogunenud seda kõike nii palju, et ei mahu enam sisse ära. Ja teinekord on kuidagi nii valus, et ei suuda koha peal olla ega pisaraid tagasi hoida.

Tegevusi on palju.

Jättes eelmise aasta analüüsimata, ütlen ainult need paar asja, mis see aasta korda on saadetud:

1. Üks lumine koolitus ja üks väga külm koolitus
2. Paar sooja külastust
3. Pingeline korvpallivõistlus
4. Üks juubel külmas

Kõik olid mainimist väärt, kuid memuaaridesse saaks kirjutada ikka spordi. Alustada tuleks sellest, et ühel pealelõunal tõmbas parema jala nii paiste ja valusaks nagu oleks midagi juhtunud .... tegelikult ei olnud. Ühel hetkel ei saanud enam toetudagi haigele jäsemele. Siiski oli tulemas ammu planeeritud turniir ja meie meeskond oli väga täpselt viieliikmeline, seega jala ametlikult töövõimetuks tunnistamine oleks kaaslaste plaanid ikka kapitaalselt sassi löönud. Järelikult sõin valuvaigisteid (rohkem kui oma senises elus kokku) ja läksin palliplatsile, kus väline temperatuur oli varasügiseline, miski 15 kraadi lähedal. Kui sedagi. Sai mängitud ja saime tulemuse. Tarkuseks järgmiseks korraks muidugi see, et enne võiks kokku mängimist ikka harjutada.

Ürituse tulemusel nägin ära ka Eesti uhkema jõulupuu. Nii väga tahtsin, et saingi. Nii väga tahan, et ... Et ei võtnud osa peost ega ühislaulmisest. Olin üksi ujulas ja saunas. Ja tegelikult ei tundnud ennast üksi.

Oli huvitav väljasõit huvitavate inimestega.

Nii valus, et kohati on mõnus.