Midagi helendab

Hakkasin vahepeal intensiivsemalt tööl käima. Midagi polnud muutunud. Toredad kaaslased ja ka need, kes kohe asusid kahemöttelisi e-kirju saatma (tegelikult ikka peris ühemöttelised ... manäitan,kessiinonboss kirju). Võtsin endale naaberasutusest ka tööd. Väljakutse pärast, sest tegelikult peaks mul ikka täistöö olemas olema. Vähemalt nii ma asjast arvan. Eks paistab, hakkan jälle tegema midagi sellist, milleks mul ettevalmistust pole, aga tahe on. Alguses mötesin, et vaatamata ilusale palvele ja toredale vöimalusele, vastan eitavalt. Kuid siis lugesin Seth Godini raamatu "Mida teha, kui on sinu kord" täitsa läbi ja sain sellest täitsa aru. Ehk autori enda sõnadega "Eksida on vähem kulukas kui mitte midagi teha." Ja mis on kõige hullem, mis juhtuda saab (tingimusel, et ma endast annan parima nagu mul plaanis on)? Paari lausega:

"Võidab see, kes kõige rohkem läbi kukub."

"Raamat, mis muudab sinu elu kõige rohkem, on raamat, mille sa ise kirjutad."

"Kas sa üritad pukte omavahel ühendada või lihtsalt kogud punkte juurde?"

"Kalamehed teavad, et meri on ohtlik ja torm hirmus, kuid nad pole kunagi pidanud seda piisavaks põhjuseks, et kaldale jääda." (Vincent van Gogh).

Käisin eila jooksmas. Hirmus raske oli. Muutes klassikute sõnu, siis nii mootor kui ka rehvid tegid liiga. Süda valutas. Mitte ülekantult, ikka otseselt. Meenus kohe üks Eesti sportlane, kes jooksis ennast pildituks ja see Anule meeldis. Talle meeldib, kui sportlane kõik endast rajale jätab (midagi ei jää sisse). Ma oleks eile ta lemmik olnud. Tegelikult meeldib talle see vaene muhulane ... vat ta jäi täiega rajale.

Tegelikult valutas süda ikka kahtepidi. Tegin täiesti teadliku ja kindla otsuse, et ei osale ketta viskamise meistrikatel. Tundus loogiline ja õige. Aga kui võistluste aeg käes oli, siis jooksin iga viie sekundi tagant tulemusi vaatama ja mötlesin, et kuidas mul sellel vöi tollel rajal oleks läinud. Siit sain väärtusliku õppetunni. Kui ikka on vaja, siis on vaja. See nädalavahetuslel lähen võistlema.Vat neid mötteid ma mötlesin, kui jooksin.

Selles segaduses oli mul vaja aega. Natuke nagu omaette, aga natuke rahvaga. Ning lõpuks kujunes nii, et läksin täiesti üksinda käsitöölaadale. Istusin autosse, vaatasin kaarti ja sõitsin kohale. Tuiasin rahvamassis ja ei tundnudki ennast üksikuna. Meenus üks kontsert, mida kunagi omapäi kuulamas käisin. Mingil hetkel tundus, et maailm keerleb ümber minu ja kõik need inimesed ja see kiilakas trummar-laulja on just minu pärast kohale tulnud. Aga laadal ostsin kunagiselt krossiratturilt kalapasteeti ... lihtsalt selleks, et sain talt osta. Olen tema murele ja uuele töusule kaasa elanud ja nüüd sain seda kuidagi minimaalselt vormistada. Hiljem asetasin oma nunnu lambateki maha, ostsin pehmet jäätist (lootes, et see on kuidagi seotud kunagise Suurbritannia peaministriga) ja kuulasin bändi. Olin selliselt tunde (ausalt). Jäätis muidugi oli varem otsa saanud. Kui tekike niiskeks muutus, siis otsustasin lahkuda (selle töö tegi maa, mitte ma). Möelda vaid, olin jälle kohas, kus on palju inimesi, aga mitte üks nägu polnud isegi tuttavlik (bänd ja kalamees välja arvatud). Teistega ja endaga on ikkagi vöimalik olla.

Sain möne asja selgemaks.

Takistusteta tee

Käisin Murastes. Nägin palju ilusaid kutsikaid, kellest tulevikus saavad targad riigiabilised. Minus tärkas kohe sajaga koerinimene. Teised teadsid rääkida, et öösel oli uni kehvapoolne, sest kutsukesed haukusid. Kuulsin küll seda, aga see ei toimunud vinguvalt minu ukse taga, seega magasin nii nagu ma ikka vööras kohas magan ja ei lasknud sellel helil ennast rohkem segada kui vöörast löhnast padjal või tekil.

Tegin seal ühe huvitavaima jalutuskäigu oma elus. Olin unustanud maha rätiku ja oma maakonda tutvustava joogi (eeskava jaoks oli vaja). Üks ilustae silmadega tulevane politseinik juhatas mind lähimasse poodi. Kuskilt peale naabrivalve silti keerata metsa ja siis trepist üles ja majade vahel ja oled kohal. Lihtne ju. Kohe peale silti ma ei teinud keeret, sest miskid suured ja kollased kopad olid ees. Pöörasin metsa siis natuke hiljem. Tuiasin siis ühest eramajahoovist teise ja kolmandasse, aga ei mingit treppi kuskile üles, ainsad terpid olid maja uksest sisse. Löpuks oli möödunud 1,5 tundi ja mina  seisin keset Paldiski maanteed ja silmasin kaugustes poodi. Kella uurides avastasin, et olin liikunud 8 kilomeetrit. Rätikut poes ei müüdud ja kahtlustasin, et eeskava olen ka maha jalutanud, seega võin tagasi tuiama hakata. Siiski ostsin provianti ja liikusin tagasi lihtsalt ehku peale teises suunas, kui olin tulnud. Ei tahtnud enam 1,5 tundi vöörastes valdustes koerte pärast väriseda. Lühidalt - leidsin trepi, mis oli kõrgem kui ma aimata oskasin ja jõudsin välja täpselt koppade juurde. Mul kulus selleks 18 minutit.
Minu seikulus. Järgmine päev sain teisi viia vaateplatvormile merd kaema. Oli inimesi, kes alahindasid selle panga kõrgust ja vaateplatvormile viivaid treppe nähes keeldusid üles tulemast. Ja vat eelmine päev oli mul selline asi märkamatuks jäänud.

Minu taldrikuloopimises on hetkel väike möön. Kuidagi asi ei tule loomulikult. Pole ju see aasta meeletult treeninud. Jooksvalt ja sujuvalt ja meeldivas seltskonnas pigem asju aetud. Aga ju kõik asjad kokku.

Lugesin Bear Grylls "Muda, higi ja pisarad". Raamat saavutusest, eneseületamisest, seiklushimust, mitte loobumisest. Kõik elemendid, millest ma lugu pean. Ja noore mehe suhe isasse oli nii soe, et ma lausa füüsiliselt tundsin seda. Eks ta lisandub mind inspireerivate raamatute kategooriasse, kuid ei maandu esiviisikusse. Minu maitse jaoks kohati liiga paljusõnaline. Kasutab ühe asja ümberütlemiseks mitmeid ja mitmeid lauseid ja ridu. Ja nii jõuab see kuidagi loosungitesse välja. Kuid kõik see muidugi ei kahanda tema saavutusi. Minul jääb ilmselt Everestile ronimata, aga see vast on pigem selles kinni, et tegemist pole mu unistusega. Tahaks käia nii kõrgel, kui veel ilma hapnikumaskita saab.

"Intuitsioon on mõistuse müra."

"Hirm sunnib väliselt vintske välja nägema, kuid muudab sisemiselt nõrgaks."

"Hirm õpetab olema väga kannatlik."

"Kuid mul oli unistus ja see muudab inimesed alati ohtlikuks."

"Üldiselt piiravad meie saavutusi vaid uskumused, mida me endale peale surume."

"See oli õpitud oskus: võta vastu, mis antakse, ja lase edasi."

"Edu on võime liikuda ühe läbikukkumise juurest järgmise juurde, kaotamata seejuures indu." (W. Churchill)

"Elus pead sa olema võimeline süütama omeenda tule."

"Kui sa suudad leida tee, kus pole takistusi, ei vii see tõenäoliselt kuhugi."

"Kui me oleme koos heade inimestega, siis jääb nende headusest midagi sulle külge."

"Ei saa püsida igavesti maailma tipus."

Koeruseuss

Poola pealinn on tänaseks külastatud. Suudan alati menüüst leida pakkumise, mida tegelikult ei ole (või siis just otsas). Ei kannata üldse kuuma ilma. Armastan loomi, linde ja inimesi. Väike koeruseuss elab minus sügaval. Pole jalanöusid, mis kuskilt tunda ei annaks. Mälu teeb trikke.

Söitsime kohale propelleriga lennukiga (tagasi ka). Raputas vähe, urises palju. Lennujaamas vöttis meid vastu tuttav inimene lillede ja siidriga. Järgmisel päeval tutvusime vanalinna hoonetega ja vaatasime vesise suuga, kuidas uusi juurde ehitatakse ja olemasolevaid renoveeritakse. Sellele rahvusele kohe meeldib majadega ja majadel töötada. Samas ei olnud see nii, et üks mässas ja ülejäänud, suitsud ees, kraavipervel juhendasid, vaid igal mehel oli oma töölöik. Siia Eestisse tulevad vast need, kes kodumaal üle on.
Teisel päeval matkasime loomaaeda. Vaatamata kuumale, olid elajad olemas ja möned neist väga aktiivsed. Eriti avaldasid muljet jääkarud. Lustlikud, mänguhimulised, ilusad. Jõehobu ajas propelleriks muutunud sabaga oma väljaheidet laiali, tiiger urratas uniselt, ninasarvik söi porgandit ja elevandid jalutasid kogu oma ilus. Mulle meeldivad loomad.

Kolmandasse päeva jäi "vargus". Sattusime (öigustatud sõnavalik) Rahvusstaadionile ilma piletita. Lihtsalt sisenesime avatud ustest seni, kuni olin keset mänguväljakut. Istusime erinevatel toolidel ja avastasime trepi, kust sai ka kõrgemale vaatama minna. Seal küll tuli üle piirde ronida, aga kui tee oli juba ette vöetud, siis ei saanud ju pooleli jätta.

Viimase päeva jätsime muuseumi ja miniväljasöidu jaoks. Muuseum oli hariv, kuid ülesehituselt eksitav. Tegin seal huvitavaid tähelepanekuid inimeste, rahvustunde, eksponaatide ja "vöitjate" kohta.
Parki söitsime linnaliinibussiga. Ühelt bussilt teisele saamisega oli jälle väike adrenaliinihetk, aga bussijuht halastas ja avas juba sulgunud uksed. Kondiga oli selles masinas kehvasti. Ülemöistuse palav ja öhuvaba transport oli. Kohale jöudes kavatsesime endale lunastada kassast piletid, mille saime, aga tasuta. Nii pidi olema. Võtsime oma vabapääsmed ja läksime kondama. Ühel hetkel seisis meie körval mees, kes nõudis "tiketit". Vaatasime üksteisele otsa (kolmekesi korda mööda) ja saime aru, kui palju sotsiaalseid töökohti meie linnapead veel saavad luua. Tasuta piletite kontrolör on ikka veel parem, kui liftis nupuvajutaja, kes vötab kolm kohta niigi kitsas ruumis oma kanda. Nujah, peale nupu vajutamise ta veel annab märku viimasele liftile trügijale, et tema enam ei mahu. Aga kontrollida piletit, mis antakse tasuta??? Päriselt ajas ka ikka naerma.

Kodus avastasin huvitava ekirja. Meil on meililist naistega, kus täpsustame oma treeningraafikut. Nimekirjas terve pesakond inimesi. Niii. Ja siis loen viimast kirja, kus seisis: "Sööge sitta." Vaatasin saatjat ja olin kergelt ikka väga väga jahmunud. Intelligentne ja malbe naisterahvas ja selline kiri. Järgmise päeva öhtuks selgus, et see oli keegi teine samanimeline vale inimene, kes oli juba paar nädalat saanud meie listi kirju (keegi oli listi aadressi valesti sisestanud). Ja siis andis selliselt märku, et oli eksitud. Klassika.

Läbisin oma elu kolmanda maratoni. Raske oli. Poola väsimus jalgades. Kuumus oli suur ja öhk oli äikeseeelne. Ma teadsin, et tuleb raske kulgemine. Samas ma teadsin ka seda, et ma kannatan nii palju, kui ma ennast kannatada lasen. Tehtud.

Täna olen veidi umasem kui muidu ja discid ka ei lennanud. Särtsu oli vähe ja tulemust oli palju. Kuid nii ongi öiglane. Keha tuleb kuulata.

Kes otsib see leiab?

Mingid asjad, mida pole olemas, aga tegelikult on. Mingid olukorrad, kui möeldakse üle ja ei lasta asjadel omasoodu minna. Vaja on omistada tähendust tuulehoole, vihmaussi teekonnale ja lihtsalt meeldivale situatsioonile. Mingi olukord, kus kaks meest läksid riidu, sest üks ei näidanud suunatuld ja teine pööras sellele tähelepanu. Ja päris riid. Ja mina pole kellegi poolt. Aga kuidas see välja paistab?

Kõige selle segaduse juures proovin elada ilma eel- ja järelanalüüsita. Samas olen saanud inimeste kohta liialt palju lisainfot (kohati ka vastuolulist), et ei saa enam aru, kuhu mina nende inimeste maailmas paigutun. Sellel hetkel, kui nendega kokku puutun. Teisi hetki pole ju minu jaoks olemas. Näiteks naisterahvas, keda pidasin enesekindlaks, osavaks, tubliks, töökaks ... maksab siis löivu tunnetevallas. Ja mina arvasin, et saan talle oma nörkusi näidata. Eip. Meesterahvas, kes töusis mu söprusehierarhias myhinal ... äkki solvas mind. Ja see ei olnud selles, et kas ma vötan tema sönad endale analyysimiseks, vaid ta tahtiski mulle nö kohta kätte näidata. Vöi mötlen yle?

Kohtasin inimest, keda viimati nägin umbes kuus-seitse aastat tagasi. Või siis veel rohkem. Igatahes on ta vahepeal abiellunud, kaks last saanud ja lahutanud. Ja imestage imestage ... mina elan endiselt samas kohas. Auto vast on teine. Esialgu kohmetus, siis pinnasondeerimine ja lõpuks vana hea avatus minu vana hea köögilaua taga ilgelt kehva vöidetud veini saatel (mille parim osa oli jääkuubik). Seega alustasin teist nädalat alkolibistamisega. See tähendab ... ei yhtegi päeva ilma. Ja siis imestan jooksma minnes, miks pulss kahesajale läheneb hirmsal kiirusel ja maks pistab ja kindlasti on veel organeid, mis pitsitavad. Körvetistest pole mötet rääkida, sest see on ju iseenesest möistetav, et käib alkoga kokku. Täna ei joo.

Aga järeldus siis selline, et inimesed otsivad midagi, mis nad arvavad, et neil puudu on. Ma ise ka täidan auku. Kuna sama materjaliga ei saa, siis vaatan, mis sinna sobib. Palju teisi toredaid inimesi :) Otsin ja otsin.

Leidsin elulugudest mehe, kes tunneb oma isa vastu sarnaseid tundeid kui mina. Aga sellest peale Poola reisi.

Kohtumised

Suvi. Aeg lendab. Asjad juhtuvad. Inimesed kohtuvad. Olen proovinud vötta maksimaalselt aega enda jaoks. Kui tahan, siis teen ja kui ei taha, siis ei tee. Proovin puhkust anda oma tahtejõu lihasele. Kindlasti on vääratamisi, aga see olen kõigest mina.

Käisin tarkade linnas. Tegin teistsuguseid tegevusi, kui tavaliselt, kuid ikkagi oli tore. Nii mõnus oli olla, et tahtsin hüüda faustilikult. Sama nädala jooksul nägin mitut inimest üle aastate. Meenusid kõik need asjad, miks nad mulle kunagi meeldisid. Midagi pole muutunud. Ja imelikul kombel olen ainuke vananeja mina. Teistel ei avastanud grammigi midagi uut (noh, selles möttes, et vanadust).

Käisin saarel. Mitte kõige suuremal. Sellel teisel. Lihtsalt olime nagu keskklassi keskealised. Töö ja ujumine, vein ning väike vaikne ja rahulik muusika. "Ja vaikne muusika mängib." Jah ... ka möned taaskohtumised, mis ei olnud nii südamilikud. Pigem asised. Ootuste vastataslt palju linde ja loomi. Kitsed, nugis, kährik, kormoraanid, tundmatud linnud ja "emukari" (viimast märkas ameeriklane).

Ees on ootamas veel toredaid kohtumisi ja koosviibimisi. Loodan, et ka üllatusi.

"Iha kui niisugune, mis paneb sind tagasi tõmbuma ja ootama, ootama liiga kaua, riskima peaaegu kõigega, vaid selleks, et näha, mis juhtub."

"Ma ei pea teadma, mida ma tahan, et teada, mida ma ei taha!"

"Nagu tavaliselt, tehti elus väikese tulemuse nimel suurt kära."

"Armastusega röövitakse inimeselt midagi - oma salajane tasakaalunärv, aususe väike kuiv tuum."
Alice Munro "Kerjustüdruk"

Muhe

Suvi tuuritab täistempol. Kohti, kuhu minna tahaks ja läheks on sadu. Kuid tähtis pole see, mis ma teha kavatsen, vaid see, mis ma teen. Ja ma valin. Arvesse tulevad mitmed nünansid ja sellel aastal järjest enam ka ressursid. Ühesõnaga eelmine nädal kihutasin autoga ühest linnast teise, et ajada asju, mis pakkusid avastamisröömu, pönevust, ühtekuuluvust, uudishimu, kohustust ... Nimekiri kindlasti pole lõplik, sest üks sündmus võis kanda mitut erinevat tunnet.

Kuu esimesel päeval vaatsin üle kaks tähtsat meest (no, kui Jürks ka arvesse läheb, siis kolm). Eks see paras iroonia ole. Saavutusi on mu eluraamatus mitmeid, aga austatakse "tühja koha pealt". Aga eks ma ise mötlesingi enda jaoks päris pöhjuse, miks Kadriorru minna. Eelkõige oli huvitav autoga sinna jõuda. Kõik need teede remondid ja parkimispiirangud panid iile ikka väärilise punkti.
Õhtul käisin Pärnus õppimas ikka veel taldrikute lennutamist. Võib tunduda, et olen selles vallas juba käega löönud, kuid tegelikult on mul veel tahtmist visata kettaid kaugele ja täpselt. Lihtsalt see aasta avastasin, et mulle meeldib muu elu ka. Ja ikka tuleb valida ja valida. Tegelikult arvan, et pole halbu valikuid teinud. Käisin seikslusjooksul, teatris, noort sugulast vaatamas disci võistluse asemel.

Rakveres vaatasin Arto Paasilinna "Maailma parimat küla". Olen ka seda raamatut lugenud. Annaks nii etendusele kui ka raamatule keskmisest körgema hinnangu, aga kindlasti ei kuulu lemmikutesse. Loomulikult on raamatul eelis. Tihti ilmuvad uued tegelased saavad oma loogilise osa ja saatuse, aga teatris jäid nende ilmumised ja kadumised ja ülesanded eklektiliseks. Üldse ei meeldinud see muusikaosa, kus erinevad tegelased rääkisid ühe "salakuulaja" seiklustest. Sisu osas oli ka erinevusi. Ma ei suutnudki selle karu südame muutmise lugu enda jaoks lõplikult seletada. Või siis nii lihtne see oligi Soome vana mütoloogia ja metafoor said lihtsalt kokku. Ja kaua seda pagulaste lehma lüpsta saab?

Tegelikult ma ei virise. Kokkuvöttes oli muhe.

Ja kuna ma olen ületanud vanuse kriitilise piiri, siis avanevad mulle uued uksed. Üheks selliseks oli pühapäev koos "küpsete" inimestega (eks päike andis ka oma osa). See oli veel muhedam, sest see juhtus minuga.

"Ent miski pole maailmas igavene, isegi pohmakas."

Unenägu

Imelik lugu juhtus. Unenägu kõigutas mu tundemaailma nii reaalselt, et hommikul pidin oma eelmise õhtu minut-minutilt läbi mötlema, et ikka veenduda, et selle tunde läte polnud päriselu. Nii õrn ja habras oli ärgates olla. Töenäoliselt oli midagi sarnast mu elus umbes kakskümmend aastat tagasi. Võib-olla mitte ... Võib-olla ma tahan, et olen midagi sellist tundnud. Täna joostes ei saanud "seda" oma peast välja, sünnipäeval käies oli "see" olemas. Isegi pildid jooksid. Võimatud pildid. Tegelikult on see huvitav kooslus meeldivusest ja kipitusest hinges. Moosilõhn napilt enne körbema minemist. Midagi sarnast, kui puudutad kedagi esimest korda. Võib-olla. Või paned käe pimedasse kotti ja tunned midagi, aga ei näe seda.

Tegin läbi seiklusjooksu. Kolmandat korda elus. Ujusin nii külmas vees, et lõi hinge kinni, jooksin maastikul, mis tegi pölved nörgaks ja roomasin mudas. Viimane pakkus kõige lapsikumat röömu, sest ma teadsin, et oma riided pesen ise, seega võin julgelt ennast siruli lasta ja kätega plärtsida (mitte nagu vanasti, kus tuli aru anda, miks ikkagi roosa jope on nii määrdunud). Üle seina ronides lõhkusin käe, aga seda märkasin alles saunas, kui üleliigse soga oma kehalt eemaldasin. Ühesõnaga adrenaliin ei lasknud valu tekkida. Ja hiljem oli juba ükskõik.

Studeerisin kahe autori Laurence J. Peter, Raymond Hull raamatut "Peteri printsiip" ja sain oma töökoha suhtes palju rahulikumaks. Pean töökaaslastele ka seda soovitama. Sissejuhatuses öeldu, et peale selle teose lugemist ei vaata enam tööl toimuvaid hierarhilisi protsesse sama moodi, on täielikult töene. Sain sealt palju ideid ja möned tsitaadid:

"Aja jooksul on igal ametikohal tendents minna töötaja kätte, kes on oma kohustuste täitmiseks ebakompetentne."

"Töö teevad ära need töötajad, kes ei ole veel oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud."

"Headest alluvatest ei saa häid juhte."

"Haara härjal sabast, las sarvist haarab mõni teine."

"Koordinaator - töötaja, kelle ülesandeks on ebakompetentsusest välja kurnata kompetentsust."