Jaanipäev

Palju on öelda ja seetõttu oleks tark varakult ütlema hakata.

Reisilt tagasi, täis teadmisi ja emotsioone. Esiteks, kui mul nupp kunagi äritegevusega nokkima hakkab, siis lähen Dublinisse kõrvaklappe müüma. Pole elus näinud, et igas eas inimesed keset tänavat oma kõrvad nii klapitanud oleks. Ei tea, kas rääkisid telefoniga või kuulasid muusikat. Igatahes, turg oleks tugev. Edu alus muidugi pidi see olema, et ma tean midagi, mida teised ei tea. Nüüd avalikustasin oma plaani ja röövisin võimaluse ärimeheks hakata. Kindlasti varsti saab lugeda lehtedest kuidas innovaatilised eestlased Iiri turul audiovahendeid müüvad. Mul on seda varem ka ette tulnud, aga mastaabid on erinevad.

Miks Iirimaa sümbol on lammas? Idast läände sõites tee ääri vahtides tundus, et lehm on lehmas kinni. Tegelikult olid nad ronilehmad, sest sellist asendit mägedes Eesti lehmad ei suudaks võtta. Lahenduse võiks pakkuda see, et neil on ajas ja evolutsioonis jalad arenenud erineva pikkusega ja pea ei hakka ringi käima kui ta pidevalt alaspidi on. Nägin ka sinist pulli. Täitsa sinist.

Euroopa äärel olen kõikunud. Vaadanud ookeani ja kuulanud tuult. Ületanud piirdeid, kus on kirjutatud, et ohtlik. Milline metafoor. Euroopa äärel on ohtlik, sest vastu vaatab mikimaa. Kalju ulatus merest 200 meetri kõrgusele ja selle äärel oli varbavaheplätuga väga seiklusrikas turnida. Muidugi eesolev kõndija otsustas koperdada tee kõige kõrgemal ja kitsamal kohal. Arvan, et ei pea viis järgmist aastat ühtegi õudusfilmi vaatama. See ports on käes.

Sama teemaga jätkates, oli ka väga lihtne ärevuselaks saada liikluses. Tormata teele, vaadata Eesti mõistes õigele poole, veenduda, et masin ei lähene ja siis kuulata pidurite vilinat teiselt poolt. Kesklinnas õnneks oli teele kirjutatud juhised, kuhu peaks oma silmad suunama enne ristmiku ületamist. Üks oli unustanud muidugi lugemise. See lisas veel mõned õudukavabad aastad.

Tahtsin bussi sisenada juhi uksest ja väljuda sama teed. Aga see oli lihtsalt naljakas.

Miks mul hakkas kummitama väljend lapsepõlvest: "Läks Saksamaale öökulliks"

Kuu

Ilm hakkab sellist kuju võtma, mis soosib mõttetegesust, sportimist, elamist ja eelkõige hingamist. Veider oli käia ringi märja särgiga ja sooja peaga.

Mingisugune stabiilsus hakkab jõudma mu maailma. Vähemalt esialgu paistab nii.

Samas kuulsin just lugu, mis minu nimel ja minu heaks tehti ja hinge tekkisid vastakad emotsioonid. Minu ametialane tegevus pandi kahtluse alla, eirati seda, mida ma õpetanud olen, aga teisest küljest sunnin veel inimesi tegema adrenaliinirikkaid tegusi (ja ei olnud kuidagi kohustuslikud). Nüüd mõtlen välja ametlikku reageeringut. Välja peaksid paistma ju asja mõlemad pooled. Kahjuks üllatusmoment rööviti mult.

See vist ikka võrdub kuu allatoomisega taevast. Minu esimene. Pole nii kindel, aga võib-olla ajas on eelmised oma sära kaotanud. Tajun tugevalt kuidas väärtushinnangud pidevalt modifitseeruvad. Hetkel polegi tühine tunne. Lollused täidavad mannavahuna mu armistunud elu.

Ees on oodata palju kenasid momente. Terve trobikond.

Tükk puud

Puutükk keset merd. Lained viivad, kuhu soovivad. Vahtu pritsib vastu nina ja suud. Silmapiiriks on ainult joon, kus taevas ja meri kokku saavad. Jalad põhja ei ulatu ja enese päästmiseks ei saa muud teha kui kannatlik olla ja usaldada tuult ning vett. Ei tundu just eriti kindlad elememdid siin maailmas. Ja selles tühjuses, mida kõik on nii täis, olen ainult mina ja mina ja mina.

Vat selline tunne on mul hetkel.

Mul on tagumiku alt tool tõmmatud, aga ma jätkan istumist. Põlved valutavad, aga kangekaelsusest ei vaheta positsiooni. Loodan, et iste tuleb tagasi. Või mida?

Tahan olla näitleja etenduses. Aga ei soovi, et teised seda tükki näeksid. Käin proovis, aga lahkun seinaääri mööda. On tühi tunne, aga ei saa aru ka mis seda täidaks. Aplaus kindlasti ei päästa. Eneseteostuse mõnul ei lase sisse hiilida. Võlts kiitusel tagant tõugata. Olengi lihtsalt osatäitaja. Kui mu tegelane välja kirjutada, siis oleks vaja ainult kosmeetilisi muudatusi laval ja elu läheks edasi.

Vaikselt olen hakanud igas plaanis oma osalust vähendama. Lõpuks mulle ei jää eesriidenöörigi. Ühest küljest ei taha olla tujurikkuja ja teisest ei taha oma tuju rikutud saada.

Liikuv metafoor.

Madal madal

Kui poleks olemas 6. detsembrit, siis võiks lahmida ja öelda, et eila oli hull päev. Üksi asi ei sujunud ja löögid tulid sealt, kust seda kõige vähem oodata oskasin. See, et töö on nagu Kolgata tee, ei vaja enam mainimist. Minu madal edasijõudlus tuleb kindlasti ka sisemise motivatsiooni kõikuma löömisest. Aga et mind doonoriks ei tahetud, sest hemoglobiin madalaks osutus, vat see võttis jalust nõrgaks. Kihutasin rattaga tuhatnelja kodu poole, et süüa üks roheline ubin ja siis annetada oma verd neile, kes seda vajavad, osutus tühjaks tööks ja vaimu närimiseks. Tädi pigistas kahel korral mu näpuotsa, aga tulemus jäi ikka alla 120. Mitte, et ma ei teaks, mis tunne see on. Olen varemgi võidelnud oma verega ja rauda ja peeti suust sisse ajanud. Kuid eelmine kord oli mul see näitaja nii üleval, et arstitädi pidas vajalikuks öelda, et napilt napilt mahub normi piiresse ja pügala võrra kõrgemaga saadaksid mind koju tagasi. Ma ei teadnud, et hemoglobiinitase võib kõikuda nagu ööpäevane temperatuur kõrbes.

Seega kui uudise teada sain ja mind ära põlati, siis võitlesin ikke suurelt ja suurelt pisaratega. Ei mäletagi taktikat, mis mind aitas, aga voolama asi ei hakanud. Igatahes oli see traumaatiline kogemus.

Madala hemoglobiini tunnuseks on jõuetus ja väsimus. Hakkasin seda samal sekundil kohe tundma. Ei jaksanud koju jalutada. Ja õhtune jooks jäi ka ainult neljakilomeetri pikkuseks. Kuklas tagus teadmine, et ei jäksa ... ei jäksa. Tegelikult olid palavusest jalad paistes ja rattasõidust sääred töntsid. Ma ei hakka kirjeldama tundeid, mis valdasid mind, kui oma saamatuse avastasin.

Päeva lõpus meelitas mu higine ja räsitud keha ligi suure hulga sääski. Sellest võitlusest lahkusin füüsiliste haavadega. Nii väike ja nii õel ei saa olla.

Siiski ... siiski oli märk sellest, et tulevik võib helgem olla. Istusin maja ees trepil ja ootasin oma Godot. Saabusid ainult vereimejad ja kaks väikest nunnut tüdrukutirtsu, kellel rihma otsas koer. Vaatasin ja mõtlesin, et miks neiudel selline "vanainimese" kutsu kaasas on. Tundus kohe selline. Lapsed küsisid mu käest, et ega ma ei tea, kelle oma valge karvakera on. Olevat neile vastu jooksnud, rihm järel lohisemas. Hea, et noortel on empaatiavõime, abivalmidus, pealehakkamine. Tahe teha maailma paremaks paigaks.

Tuli mu Godot.

Rohi oli rohelisem

Hommikul autoga sõites, pisarad voolamas, sain esimest korda tunnetuslikult aru, mida tähendab väljend, et vanasti oli rohi rohelisem. Enne kasutasin seda sõnakõlksuna virisemise vastu. Aga päriselt. Meenusid igasugused jutud toredatest toimunud sündmustest, mis ei saa enam kunagi korduda, missest et tegemist oli traditsiooni ja rutiiniga. Kuigi tahaks. Või tahaks tänapäeva sündmusi vanas võtmes.

The grass was greener
The light was brighter
With friends surrounded
The nights of wonder

Autos mõtlesin, et kui ma uue ratta ostsin, siis läbis selline õhin ja tuhin mu hinge. Oleksin tahtnud sõita kohe maailma servale. Aga enne näitaks seda kellelegi, kes mu entusiasmi oleks maha võtnud. Rahulikult vaadanud, võtnud mõne riistapuu ja kõpitsenud kuskilt natuke. Niristanud õli ketile, hiljem oleks see muidugi mu püksisäärele maandunud. Ja sõit kaugustesse oleksi saanud võitu ratsionaalse mõtlemis poolt. Oleks tõenäoliselt saanud veel ausa nendingu, et ratas nagu ratas ikka. Nüüd on ikka kihu, suur kihu, sest nii mõnigi on kiitnud mu uue iluduse välimust. Mu helesinist unistust :)

Sain sünnipäevakutse. Sellel teemal tahaks iroonilisi nalju visata. Peas menüüsid välja mõelda ja neid jagada, et siis itsitada. Üksteist üle trumbata mälestustega eelmistest taolistest pidustustest. Muidugi klassikaks kujunenud ploomikooki koos kividega meenutada. Seda enam kunagi ei juhtu. Neid tundeid ei saa. Oligi rohi rohelisem. Mis muidugi ei tähenda, et see mu lemmikvärv oleks.

Muide laupäevale lisandus neljas kutse. See ei ole võimalik.

Tühjaks ei saa nutta 45 minutiga.

Mis küll teha?

Juhtus võimatu lugu. Varsti tuleb päev, kus ma saaksin minna kolme kohta. Esiteks mind on kutsutud, teiseks mu võimed lubavad ja kolmandaks lihtne võimalus. Tegin oma otsuse külma kõhuga. Ma pole varem pidanud selliselt käituma. Alati on võimalusi kas üks või mitte midagi. Ja nüüd reaalselt pean rinda pistma sellise olukorraga. Mu elukogemus tegelikult ei kõnele minuga, et kuidas oleks aus käituda ja samas tahaks ka teada saada, kuidas viisakalt keelduda mitte valitutest. Seda ma ei oska.

Mille alusel ma otsustasin? Südamekülmuse. Tegelikult tuleviku järgi. Selle alusel, et kui see päev otsa saab, mis siis järgi jääb. Kui oleks valinud hedonistlikult, siis teekin teisiti ja samas kiusatus nagu oli. Kui väärtushinnangud arvesse võtta, siis kolmandat pidi. Mis on oluline? Mõnu, väärtus või eneseületus?

Eks uus nädal näitab, mis saab. Kahjuks valesti käitumise korral uut võimalust ei tule ja mõni uks võib lõplikult sulguda.

Ilusad asjad. Sain endale uue maastikuratta. Võin oma vana auga teenitud pensionile saata. Tegelikult natsa kurb. Milline mälestuste hunnik on peidus selles kaherattalises. Kus ta kõik käinud on. Kus me koos käinud oleme. Temast võiks terve raamatu kirjutada. Oleme käinud kolmel rohelisteretkel, terve kodumaakonna läbi suranud. Hammustanud juppe ka kõrval maakondadest. Ta on suhelnud kõikide mu sõpradega. Ta on tunda saanud hea hooldaja ja parandaja kindlat kätt, aastast aastasse. Ta oli otseselt juures kui kujunes armastuselugu. Kuhu ma selle ajaloo panen?

Asjdel on see hing, mis me neile anname.

Mõttemõlgutus

Nüüd sai üks ring täis. Sulgus ja midagi jäi sisse poole ja midagi saab välja jätta. Hetkel tundub, et piirile ehk noaterale ei platseeru ükski piisk. Algab see väiksest Kurt Vonneguti "Kassikangast". See oli tõsine märkus, et selle kirjaniku värskus on nüüd kadunud ja ta ei suutnud mind enam üllatada. Polnud halb raamat, seda mitte, aga nüüd teen selle mehega väikse pausi. Peaks üldse paljude elementidega pausi tegema.

"Kassikangas" (seda pole ju olemas) rääkis autori enda sõnde kohaselt teadlase vastutusest. Jää-üheksa loojal olevat ka oma prototüüp päris maailmas. Kui sellise uhke aine loob, mida ta siis tegelikult elule andis ja kuidas sellega käituda. Teoses muidugi kadus terve riigi rahvas uue keemilise aine tõttu. Tegelaste galerii oli lai: kääbusest iluduseni välja.

Midagi peab kindlat olema siin ilmas. Aga mis see on? Lähisuhetest on saanud ainult suhted. Igapäevasest väiksest jutust kommunikatsiooni puudumine. Ja keegi ei eeldagi, et öeldakse midagi asjalikku ja sõnadel on tähendus. Ehk Kurt: "Millestki peab ju rääkima, et häälepaelu töökorras hoida. Siis on hea neid kasutada, kui kunagi peaks olema tõepoolest midagi mõttekat öelda."

Ja siis veel oma elu ning selle agoonia. "Küpsus on oma piiride tunnetamine."

Lõpetuseks: "Inimene on just nii suur kui tema mõttemõlgutus."