Midagi pole öelda

Otsuatsin kirjutada hetkel, kui pole nagu midagi öelda. Lasen ajal ennast kaasa viia. Proovin emotsioonid ja tunded endast eemale puhuda. Samas nagu ikka elaks ka. Midagi juhtub.

Olin täna doonoriks, minu igakordne häda madala hemoglobiiniga hakkab arenema hoopis jaakmaelikuks probleemiks. Vahe on saja suurune. Muidugi enesetunde vahe on ka pirakas. Energiat jagub ikka tonnidega.

Eks võib äelda, et ülehomme algab minu tõehetk. Paneb taluvuse proovile, kuigi hetkel tundub mulle, et selle mõttega tegelemine üksinda on mind juba hapramaks teinud. Aga äkki olekski aeg ka minul ükskord murduda.

Lähen jooksen - maru aeglaselt, et jõuaks ajaarvamise paika panna.

SOS

Jooksin 5,1 kilomeetrit. Mitte just väga hästi. Pigem halvasti. Jalad olid tinaraskused (ilmselt oli vähe vedelikku sees ja polnud midagi enam higistada). Hingamine ei saavutanudki normaalset taset. Sellegi poolest mind tunnustati. Sain oma elu esimese jooksukarika. Natuke on nagu hea meel ka. Tegin ju tööd selle nimel. Samas üldises pildis tundub see lohutusauhinnana. Aga tegelikult ma vajangi lohutust. Annab jõudu juurde.

Lisa eelmistele unistustele. Kuidas ma naiivne küll unustasin. Motikaga tahaks hirmsasti sõita. Ja veel tahaks, et minust jääks peale mu "kadumist" positiivne märk maha. Et ma olen maailma jaoks korda läinud.

Mängisin täna jälle discgolfi. Visete suhe oli minu kasuks. Kahe kuuga oli toimunud areng, aga endale jäi ikka sitamaitse suhu. Miski ei klappinud. Kuskilt sigines väsimus kerre. Käsi vedas alt ja lõpuks loomulikult ka pea. Nüüd siin kodus valutan pead ja analüüsin, kust maalt jumal mu loomisega sassi läks. Arvatavasti algusest, ei andeid, ei töökust. Viimane on aastatega tulnud. Midagi peab ju elus tegema. Rabele ribadeks. Küll siis tuleb ka hingerahu. Ei tule, kui elu karistab neid heasüdamlikke ja ilusaid. Palun karista mind, mõttetut. Võtan kõik kaed ja vähid endale, kui paremad saavad maailma parendada.

Kas nii saab?

Unistused

Olen tahtnud langevarjuga hüpata - ilmselt jääb see tegemata, sest liigestes on endiselt veel valu eelmisest ekstreemsusest

Tahaks oma maja - ilmselt mitte, seni kuni jätkan senist tööd

Suur sinisilmne husky oleks vahva - ilmselt mitte, seni kuni pole oma maja

Tahaks Volvoga tööle sõita - ilmselt mitte, ikka see töö põhjus

Tahaks Alaskale - nuu, siis peaks kuskilt kokku tõmbama, seega ilmselt mitte

Tahaks ühte tervet poisslast - ilmselt mitte ja isegi targemad ei teadnud miks

Tahaks võita midagi tuginedes oma osavusele - nu siin on juba näha, et ilmselt mitte, sest andetus on mu keskmine nimi

Tahtsin isaga viina võtta - kindlasti mitte

Tahaks hingerahu

Seened

Tegelesin eila selle sügise popika massiüritusega ehk käisin seenel. Loomulikult lõi minu andetus välja ka sellel alal. Alustades sellest, et ma tundsin ainult kahte seent ja lõpetades sellega, et nonde samade kahe seenega ma ka metsast koju marssisin. Teistel olid korvid rasked ja kilekotid punnis. Nii palju must kasu oli, et aitasin endast nõrgematel saaki metsast välja vedada. Ja õnneks ei eksitanud ma ka kedagi võssa ära.

Metsas oli ilus. Värvilisi kübarakndjaid oma tundmatus headuses olid kõik kohad täis. Vaata ja imetle. Pooled neist võiks olla dekoratiivtaimed kodus lillepeenras. Silmailu pakuksid rohkem kui mõni mage lilleutakas.

Lõppkokkuvõtteks võtsime kodust kännult kultuurseeni ja praadisime neid. Läksin kindla peale välja.

Hea päev looduses.

Iisi gõuing

Otsustasin kirja panna kõik, mis senistesse lugudesse pole sobinud. Täna ei aja tervikut taga, vaid tahan ennast tühjaks laadida ja mõtted arvutisse raiuda.

Avastasin, et inimesed on maru vahvad. Teevad ränka tööd, ajavad suuri asju, rebestavad naba paigast, aga nad ei räägi sellest. Pigem keeratakse naljaks oma lugu, et kaaslased pisarates ja kõhukrampides väänlevad, lihtsustatakse oma tööülesandeid ja imetletakse teiste kõnelejate saavutusi. Täpselt nii on. Tehakse musta huumorit pühade ja ka valusate teemade üle. Keegi ei pahanda, sest rääkijate suur süda on kõigi südant puudutanud. Aga tume nali aitab elupasas pinnale jääda just headel inimestel. Iisi gõuing - see on see, mida hindan vabal ajal. Eila sain seda nautida.

Siis üks lausekatkend, mis kargas silma filmist. Ei tea millisest, sest viimasel ajal pole ühtegi algusest lõpuni vaadanud. Mustanahaline mees lausus: "Mõnikord kui Jumal sulgeb ukse, siis kurat avab akna." See jäi pähe mao kombel sisisema. Ei suuda talle elulist näidet külge pookita, aga panen ajusahtlisse oma aega ootama.

Üks teine mustanahaline mees mainis ühes teises filmis, mida ma ei vaadanud, et kui Sul pole mille nimel surra, siis on elu mõttetu. See tsitaat ei pea tolmurullide keskel vedelema. See peab kellana peas tiksuma ja andma märku, et elu on tegelikult kingitus, mida tuleb ratsionaalselt kasutada. Isegi kui me õiglaselt elame, sekkub ebaõiglus liiga tihti meie tegemistesse. Selles kohas tulebki teada, kuidas sellega toime tulla. Kas maksab sirge seljaga edasi käia. Kas maksab ennast ohvrdada? ja ikkagi kes on seda väärt? Mina tean.

Koolitusel kuuldud mõttetera: "Õiglane on see ühiskond, mille ma valiksime ka siis, kui me ei teaks enda positsiooni selles." Teen siit oma idee. Hea seltskond on see, kus mul on mugav olla isegi siis kui seal viibivad inimesed mind ei armasta.

Mõtted, mis kuskile ei mahu.

Ebameeldiv tüüp

Ma ei ole emo. Ma ei haletse ennast. Järgnevat kirjutan kindlameelsuses ja naeratus näol. Samas on tegemist faktiga. Inimesed eriti ei armasta mind, mitte ainult see. Ma pigem isegi ei meeldi kaaskodanikele ja kui ma tunneks mõnda, siis ilmselt ei sobiks ma ka mittekodanikele. Millest see tuleb? Mulle endale meeldivad väga paljud tegelased erineval moel. Aga selles valdkonnas vist ei kehti see vorst vorsti vastu.

Eila oli vahva õhtupoolik piltide, nalja ja naeruga. Taustaks käis jalgpall, kus löödi neli väravat, mis ma kõik maha magasin. Aga iseenesest väga vaheldustpakkuv päev väga heas seltskonnas. Oh kaunis hetk, oh viibi veel!

Samas kui töisesse seltskonda tagasi maandusin, siis ei sulandunud enam teemadesse. Minu konkreetsem mõistus ei haakunud üldsuundadega ja siis kinnistus mu arvamus sellest, millega täna oma kirjutamist alustasin. Nüüd peaksin süvaanalüüsi tegema ja põhjuste maailma sukelduma. Sealt saab järeldusi teha ja kui mulle oluline oleks, et inimesed minusugusega lepivad, siis ka selliseid samme astuma. Ehk vormida ennast meeldivaks.

Aga äkki ma olen liiga tugevalt märku andnud, et ma ei taha kellegi jaoks number üks olla ja siis inimesed austavad mu arvamust ja tagumised lihtsalt unustatakse. Aga miks mul tunne, et kui seltskonda satun, siis rikun harmoonia? Isegi omas kodus ja oma kunagistes kodudes. Igal pool olen unustatud ja üleliigne. Nüüd vist tuli emo jutt.

Tegelikult oli eila hea ... Sugulased ja sõbrad.

Teekond

ÖÖsel nohuselt lõpetasin õhukese Aino Perviku raamatukese "Matlena teekond". See on mu esimene läbi loetud vanainimese raamat. Mitte loo enda poolest, vaid kirjutamislaadilt. Minajutustaja läheb üle ühelt teisele nagu ajavool. Sõnavaras imiteeritakse mulle tundmatut ajastut. Lausetes on elutõde, milleni mina pole veel jõudnud. Ja ma arvasin, et olen juba liialt vana. On veel tundeid, milleni jõuda.

Teekond mulle meeldis. Peategelase mure oli lihtne ja inimlik. Isegi pisiasjades oli tunda õrnuse hõngu. Nii oli kirjanik ümber käinud mälestusega või siis emotsiooniga, mida meenutuste katked talle jätnud olid. Elu oli selline või vähemalt tundus kirjutajale taolisena, sest jutt on usutav.

"Ei olnud seal kivide vahel tuge millestki, ei minevikust ega tulevikust, üksainumane aeg oligi ümberringi." Nii ta mõnikord on, ei aita mõnikord varasematest vigadest õpitu ega orienteeritus tulevikule, vaid hetkeolukorraga tuleb hakkama saada, lihtsalt king höörub ja minna tuleb. Ei päästa teadmine, mida eelmine kord samas situatsioonis tegin ja ei leevenda valu ka see, et kohale tuleb jõuda, nui neljaks.

"Aga Matlena oksendas hoopis oma muret välja."