Taevas

Tulin just trennist ja asusin kohe kirjutama. Selline meeldiv rammestus on peal ja mitte ainult füüsilisest rassimisest. Lihtsalt oli tore olla koos vahvate inimeste, väikelaste ja ... loomadega. Nüüd istun ja lihtsalt olen. Valetan endale, et mul pole kuskile kiiret ja miski ei vaja tegemist. Hoolimata sellest, et tolm mu nina on ammu kinni löönud ja kindlasti oleks mu ülemustel ka tore, kui ma üht-teist lisaks teeks. Aga see päev ei ole täna. Vaatan lihtsalt taevast. Viimasel ajal on palju värve siginenud sinna. Erinevaid punakaid ja lillakaid toone. See on nii hüpnotiseeriv, et mõnel hommikul ja öhtul segab mul autot juhtimast. Õnneks muidugi on tee selge. Praegused värvid meenutavad ühte isa flanellsärki. Lilla ja sinine läbi udu. Mõnusalt sumedalt tuhm. Ma ei hakka sellest rääkimagi, kuidas see lõhnab.

Lugesin Armin Kõomägi "Lui Vutooni" lõpuni ainult kohusetundest, et kui sai juba alustatud, siis viin asja viimse leheni. Nautimist takistasid minu jaoks liialt palju ihulisi kirjeldusi, mis ei avanud sisu rohkem, kui nende puudumine. Ja tegevus ei viinud kuhugi. Ja miskid grotesksed unenäod. Polnud minu tassike teed ja seetõttu ei plaani ka oma ajus teha selle raamatuga tehteid paremale ja vasakule.

"Keera kõigele selg, ära tee kellestki välja, nõrgad kaovad iseenseset."

Sügav

Istun autos kõrvalistmel. On hämar. Tuttaval teel on remont. Autokaas peegeldab rövedalt. Tagumine auto istub kahtlaselt seljas. Möödume vajalikust teeotsast. Hämming. Esimesel vöimalusel keerame teelt maha "kodupoole". Istun rooli. Avastan ennast keset tundmatut kruusateed. Lahedalt käänuline. Täiesti pime ja auto armatuur näitab bensiiniloto algust. Juba tunnen, et selle pärast tasus hommikul ärgata.  Elu on kõik see, mis ei toimu stsenaariumi järgi. Ja ma ei saa aru, kuidas saab mitte seda olukorda nautida. Järgmisel sildistamata ristmikul soovikin keerata vasakule (kodu ju asub seal kuskil), aga ei lubata. Võetakse välja telefon. Kuid minu õnneks ei ole levi. Võin keerata. Ja ma endiselt ei saa aru, kuidas on inimesed nii erinevalt üles ehitatud. Või siis mitte. Mõlemal tõusis vererõhk ja pulss kiirenes, aga tölgendus on erinev. Loomulikult jõudsin koju, loomulikult "teadsin" kuhu tee välja viib ja loomulikult ei saanud bensiin otsa. Aga ainuüksi see võimalus ... Äkki siit kuskilt algab minu elu.

Päälinnas vaatasin "Everesti" 3D. See kaasaegne lahendus paneb mu pea ikkagi valutama. Miski ei klapi, aga film oli kõigest sellest, mis mul elus puudu on. Muidugi oli rusuv, et unistusi ei õnnestu täita ka siis, kui absoluutselt kõik endast annad. KÕIK. Ma sain ikka mitu mitu paanikahoogu kinos. Arvan, et järgmine kord ostan pileti üksi viimsesse ritta, sest muidu vöörad kinolised hakkavad mu pärast ikka liialt muretsema.

Käisin korvpalli mängimas. Juba tuli paar mängu välja. Ma ei tea, kas enesekindluse jaoks seda piisavalt, aga kuskilt tuleb ju alustada. Ootan vöimalust Saaremaale mängima minekuks. Lihtsalt koht juba peaks soodustama mind. Ja mulle meeldivad need inimesed, kellega korvpalli mängides kokku puutun. Nii nii erinevad, aga see siduv PALL.

Üldiselt on tavapärane elu pihta hakanud. Mälumängud, jooksud, kohtumised sõpradega. ... Töö ...

Eelmine kord mainisin, et õpin suhtlema. Seekord ütlen, et lugesin ilukirjanduslikku teost, mis õpetas mind õpikust enam. J. M. Coetzee "Aeglane mees" pani mind ikka tugevalt sõnade ja tunnete tähenduse üle juurdlema. Kuigi ma pole peategelase äärmuslikus situatsioonis, siis situatsioonis olen ikkagi. Tore raamat, kuigi natuke ärritas. Proua Costello näiteks.

"Need, kelle ellu sa oled sündinud, ei sure. --- Sa kannad neid enesega kaasas, nagu loodetavasti kannavad sind enesega kaasas need, kes tulevad pärast sind."

"Saatus annab inimesele kätte kaardid ja tal tuleb nendega mängida."

"Hoolitsus pole armastus."

" ... kui kellegi armastus on piisavalt sügav, polegi vastuarmastust vaja."

See tee

Täna, keset kõige tulisemat tööhoogu, tabasin ennast möttelt, mis mind hakkas painama. Ma avastasin  ühel suvalisel tunnil midagi enda kohta ja see tekitas rahutust. Hakkasin vägisi oma aju teise suuna peale keerama. Siis avastasin, et see möte ise on ju inimlik, aga mulle ei meeldi see, et ma seda üldse mötlen. Keeruline. Ja tegelikult läks töö ka vussi, sest ju ma pole piisavalt naine, et kahte asja korralikult korraga teha.
Aga juba varem olen ennast mässinud sellisesse emotsioonide, tahtmiste, unistuste, mötete ja lootuste sasipuntrasse. Tahaks hakata kuskilt otsast seda harutama, aga ikka üllatun enda üle. Kas ma pole juba piisavalt kaua enda sees elanud, et mõista mis mind käivitab ja mis tagasi hoiab? Kas ma pole juba piisavalt kaua täiskasvanu olnud, et tegutseda alati loogiliselt? Kas ma pole juba piisavalt elanud selles ühiskonnas ja nende normide keskel, et teada, mida minult oodatakse ja millist käitumist aktsepteeritakse?

Ehk kui asjad paika panna, siis kindel on see, et mulle meeldib mu töö (isegi kui naabrimees arvab, et mu töö segab tema tööd). Mulle meeldib sport (töenäoliselt saan selle kaudu ka oma tunnustuse). Mulle meeldivad head inimesed (nagu varem mainitud, siis nendest jääb midagi ka endale külge). Mulle meeldib rutiin, aga mulle meeldib ka pulssi kõrgeks ajada.
Mis ma jauran... Sain enda kohta midagi teada ja tegelen asjaga.

Tegelikult tulin koju ja vaatasin filmi, mis ajab nutma. Lahistasin väsimiseni, kuid jäi väheks. Nüüd püüan ka ennast tühjaks kirjutada. Oeh ...

Käisin ooperis Paul Hindemithi "Cardillacit" vaatamas. Ooper on ooper. Ja kord aastas vast on mul vaja endale kleit selga ajada ja vaadata sellist etendust. Seekord paelusid mind jalanõud. Nostalgia möttes oli piletid ostetud sinna, kus ülikooli ajal oma elu esimese ooperi vaatasin. Sealt paistsid näitlejate valged jooksu- ja kossutossud hästi silma. Ikka huvitav, sest eelmise aasta elamusest erines suuresti. Hakkab tekkima õpitud armastus ja vist tahan vaadata ära ka mõned "kuulsused".

Otsustasin midagi ette vötta ka oma kehva suhtlemisoskusega. Lugesin huvitava öpiku läbi. Mõnda kohta isegi mitu korda. Raamatuks oli Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi". Kusjuures mu teooria, et raamatud aitavad, sai kinnitust. Piisas ainult sellest, et sellise pealkirjaga teos oli mu kirjutuslaual, kui noormees küsis, et kas selle kirjatüki lugemise põhjus on sõprade puudumine mu elus. Ja ta lubas hakata mu kõige suuremaks sõbraks. Järgmine kord panen midagi Aalaska-teemalist nähtavale kohale.
Oli huvitav lugemine mitmes möttes. Sain raamatust töuke otsida lisainfot erinevatele mainitud ajalooseikadele, katsetasin väikese sõprade peal teooriat ja muhelesin vanaaegse keelestiili üle.

"Kriitika on kirjatuvi sarnane, kes alati pöördub tagasi oma kodukohta."

"Inimesi koheldes pidagem meeles, et meil pole tegemist mitte loogiliselt arutlevate olenditega, vaid tundeolenditega, kellel on eelarvamused ja kes tegutsevad uhkuse ning auahnuse ajel."

"Te võite võita ennem sõpru kahe kuuga, tundes siirast huvi teiste inimeste vastu, kui kahe aasta jooksul, mil püüate panna teisi inimesi enda vastu huvi tundma."

"Õnn ei olene välistest, vaid sisemistest teguritest."

"Kui te vaidlete, nääklete ja vastu raiute, siis võite vahel ka võita, kuid see võit on tühine, sest te ei võida iial vastase heatahtlikkust."

"Tilk mett püüab ennem kärbseid kui vaat sappi."

"Esimene asi, mida inimestega suhtlemisel tuleb õppida, on oskus lasta teisi omal viisil õnnelik olla."

"Ainult kord käin ma seda teed. Seepärast: kui võin teha kellelegi head või olla lahke mõne inimese vastu, pean tegema seda kohe. Ma ei tohi seda edasi lükata ega hooletusse jätta, sest teist korda ei käi ma enam seda teed."

Uiteil

Ühel hetkel ma tabasin ennast veidrustel. Ma sätin ennast korda, annan maksimumi endast tööl, ületan oma võimeid trennis, surun väsimuse ja valu maha ning naeratan. Ja teen seda mitte ainult enda jaoks, vaid inimese jaoks, kes seda nagunii ei kuule ega näe. Kuigi on muidugi usundeid ja teooriaid, mis ütlevad, et koguaeg vaatab ja jälgib. Samas tundub see ikka puhtrealistlikule inimesele võimatu. Ühesõnaga olen parem inimene kellegi jaoks, kes sellest enam osa ei saa.

Ikka mötlen selle üle, et kas ma andsin endast piisavalt tagasi.

Veel avastasin, et liiga palju suhteid põhineb võimuvöitlusel. Kellel keda rohkem vaja on. Kes on üksi parem kui koos. Olen isegi langenud kummaliste suhete lõksu, aga seal on lihtsalt lahti rääkimata, mis üksteiselt soovitakse. Ja samas ei suuda ma kunagi võtta teist inimest kui puhast meelelahutajat oma elus. Ikka tahan, et elu oleks õiglane ja vördne. Kuigi see muinasjutt kustus ühel 6. detsembri päeval.

Praegu jookseb mul peas mitu multikat. Üks igatahes on selline, kus ma lihtsalt lähen ja harjutan nr 6 palli viskamist korvi. Olen nõus meeste trennis lolliks jääma ja vähe tabama, aga naiste trenni võtaks prioriteediks. Selles vallas on lihtsalt rohkem väljundeid. Ja ka konkurentsi.

Igatahes käisin seenel, kuid korjasin ka pohli.

See päev

Inimestel on erinevaid kiikse ja omadusi. See ei muuda meid muidugi vähem inimeseks. Miks saavad inimesed haiget, kui kõik, mis ma teen, teen vaid endale. Kui tegelikult ma käitun ainult endaga. Aga ma pean kandma märki, et olen halb ja tundma ennast piinlikult. Ma ei ole sellest huvitatud. Samuti ei ole ma sellest huvitatud, et inimesed minu tegusid võtavad kuidagi endasse puutuvalt. Igasugused inimesed, ka kõige lähemad. Mida iganes ma ka ei teeks, ei kahanda see austust ja armastust tähtsate inimeste vastu. Ma lihtsalt ei taha kontrollida kõike endaga seonduvat. Ju mu ajukeemisas on see puudu- või ülejääk, mis sunnib mind hüppama vette tundmatus kohas. See kõik ei tee mind kehvemaks oma ala asjatundjaks. Ega ka ebakõlmatuks kodanikuks. See kõik ei tee mind isegi halvemaks kaaslaseks ega sõbraks. Ja kui ei oleks seda miskit veidrat survet, siis tunneksin toredusejudinaid möeldes eluvõimalustele.
Lihtsalt on hetki elus, kus ma valin lõbusa kohustuste vaba elu. Kus ma eksperimenteerin ja tunnnen, et on veel asju, mis tuleks enne vananemist ära teha. Lihtsalt on hetki elus, kus tahan ennast enda parameetrite järgi tunda väärtuslikuna.

Jooksin oma sünnikohas igaaastast jooksu. Võistlesin korvpallis. Ei tulnud kõik päris välja, aga ma ei anna alla, sest läbi kukkumiste kaudu jõuan edasi. Isegi kui pean oma ego veel kümme korda alla suruma ja kehva olema, siis üheteistkümnendal korral saan vajalikule tasemele, sobitun keskkonda.

Et on see päev, kust positiivset energiat on lendamiseks, aga miski minust väljast sunnib jalad mutta trampima.

Rutiin

Olen vaikselt uude režiimi sisse elanud. Teinud enda jaoks loogiliseks kahe maja vahet jooksmise ja proovin ka sportimist hakata paigutama vabadesse hetkedesse (kahe maja vahet jooksmine ei lähe arvesse). Aga kõige esimesena tegin ennast haigeks. Täitsa ise tegin. Ei võtnud oma keha nõrgenemise märke tõsiselt ja surusin ennast ikka disci mängima (peavalu kiuste), jooksma (hingamisraskustele sülitades), korvpalli plõksima (jalalihaste valust hoolimata). Tulemuseks on vatiseesoleku (liik) tunne, kähisev hääl, nohisev nina ...
Jooks oli suhteliselt piinarikas. Jalad ja hingamine olid mölemad nutused. Peale seitsmeteistkümnendat kilomeetrit oleks nagu nuiaga pähe saanud ja edasine oli puhtalt mina versus loogiline mõistus ja tervis. Õnneks lõppes see lõputu piin 21 kilomeetriga. Samas ketast oli uimasena hea visata, enda eksimusetele reageerisin tuimalt. Ei jaksanud ega tahtnudki ennast tagant utsitada, mis omakorda möjus putile hästi. Ei mingit pinget. Tahtmise tunne tuli tagasi. Eks ta nii käib nagu sulle-mulle saag.
Lugesin raamatut vulkaanidest (Alexandra Witze ja Jeff Kanipe "Lõõmav saar") ja imestan vaikselt, miks varem loodusnähtused pole mind köitnud. Teisest küljest kui vähe ma tean asjast ja enne raamatu lugemist ei adunud ma sedagi. Ja muidugi nüüd tahaks hirmsasti Islandile minna. Hirmus hirmsasti.

Vaatasin Rakvere etendust "Sinatraga kuu peale". Oli lugu, olid tunded, olid ägedad naised. Töenäoliselt mitte väga pikalt mu meeltes, aga olles seal ja sellel hetkel, ma kella ei vaadanud ja oma elu peale ei mötelnud.

Seest suurem

Töö, võistlus, teater. Ja kõige olulisem on siiski see lõhn, mis on sügisel. Iga aastaga tunnen seda järjest selgemini; järjest eredamalt ta mu ninasõõrmetesse tungib. Uute asjade ja adrenaliini lehk nostalgia vinega. Ja puud pole veel värvilisedki. Seega jõuab tunne süveneda kui vihmasel päeval läbi  kollaste, punaste ja pruunikate lehtede sahisedes sammudes.
Tahaks seda tunnet ebaeestlaslikult sõnadesse panna. Nagu teaksin, et saan midagi uut ilma vanast samaväärsest loobumata. Nagu oleksin seest suurem. Nagu uus kallis auto, millel on kõik vana ja armsaks saanud odava masina omadused.

Teatriks oli iirlase raamatu järgi tehtud etendus, kus noormees soovis noorust ja igavesi naudinguid. Suhteliselt raamatu järgi tehtud lugu. Seega sai keskenduda detailidele ja inimestele. Plusse ja miinuseid kokku võttes tundus, et õpetlikkus jäi domineerima. Lõpuks veel rõõmsate ja ilusate vanainimeste pildid panid I-le punkti. Tee või tina, ei ole ka peale etendust veendunud, et tahaksin olla 80-aastane. Mitte, et hetkel ka 15-aastane olla tahaksin.

Kui nüüd töö asjadega joonele saan, siis panen oma väärtushinnangud paika ja asun kogemusi ja emotsioone koguma, mis siis ka vanaduses valuutaks kõlbaksid.

"Enne kui sa mind armastad, pead sa õppima jälgi jätmata läbi lume jooksma."

"Su vead ei muuda su voorusi vähem tõeliseks."

"... veski, millel pole vilja jahvatada, muutub paratamatult vägivaldseks."

Harold Pinter "Kääbused"